Näitused
Räim
2023. aasta jaanuarikuust alates on Rannarahva Muuseumi saalis näitus, mis on pühendatud meie vete hästituntud kalale, räimele.
Räim on Eesti ajaloos kaladest kindlasti kõige tähtsam. Kuni 20. sajandi alguseni oli soolasilk talurahva üheks põhitoiduseks. Peamiselt räime püüdvad randlased kujundasid Eesti randade asustust. Paljud tänaseni kestvad asustusüksused, teed ja kujundatud maastikud on mõjutatud just räimepüügiga tegeleva rahva poolt. Räime püüdvad randlased on kujundanud erilise rannakultuuri, sulandanud sinna sisse erinevaid keeli ja traditsioone. Toidulaual suudab väike tubli räim värskena ja hästi valmistatuna ikka ja jälle üllatada ja võluda. 2007. aastal kuulutati räim Eesti rahvuskalaks.
Möödunud sajanditel oli räime tähtsus praegusest palju suurem.Kalameeste keelepruugis oli sõna kala saanud lausa räime sünonüümiks– öeldi: „Püüdsime kala (räime) … ja veel teisi kalu.“Räime kutsuti vaese mehe heeringaks ning soolasilgu osa Eesti ja Soome talurahva igapäevaelus võib tõepoolest võrrelda soolaheeringa osatähtsusega Läänemeremaade linnade ja laevanduse arengus.
Soolasilk ja must leib olid sajandeid Eesti ja Soome talurahva põhitoidus.
- Rannatalupojad maksid kuivatatud ja soolatud räimega kalaandamit.
- Soolasilk oli universaalne vahetuskaup.
- Soome ranniku ja saarte talupojad tõid aastast aastasse Virumaa sõbrakaubandus sadamatesse tuhandeid silgutündreid.
Tagasi viidi leivavili ja kogu põllusaaduste talvevaru. - Rändpüügile sõitvad räimepüüdjad tegid pikki mereretki.
Ida-Harju küladest sõideti räime püüdma Soome rannikuvetesse. - Silku müüdi laatadel ja veeti rannast mitmekümne kilomeetri kaugusel asuvatesse küladesse.
- Räimepüüdjad täiustasid püügivahendeid ja paate, arendasid kaubandust ning sõlmisid ülemeresuhteid.
Viimsi Rannarahva Muuseumis on palju fotosid, mis seda ajaloolist räimepüügikultuuri iseloomustavad. Pakume nendest vaatamiseks ühe väikese osa– seda koos ajalooliste kalavõrkude väljapanekuga.
Viikide pere Rummu küla Liiva talu sadamas võrke päästmas ca 1930.
Rannarahva Muuseumi avahoidlad
Muuseumi aarded
Selle näituseruumi aardekambriks nimetamine võib tekitada küsimusi. Ent need igapäevaselt kasutatud asjad, tööriistad ja käsitööesemed ongi meie aarded. Nad kannavad oma ajastu pitserit ja aitavad sisse elada eelmiste põlvkondade argiellu. Eksponaadid on suurelt osalt seotud Viimsi vanema ajalooga ja olnud rannataludes kasutusel.
Välja on pandud:
- kalapüügi- ja võrguparandusvahendid, kompassid ja pikksilmad, hülgeharpuunid ja jäänaelad;
- lihtsad igapäevased toidunõud ja vanad köögitarbed;
- saanitekid, vaibad ja õrn pitspesu;
- muusikariistad, mööbel, valgustid ja palju muud.
Tursanahast pealisega kingad kuulusid annetaja emale ja pärinevad 1940. aastate algusest. Ema olevat ostnud suure tursa, mille naha lasi parkida ja tellis kingsepalt kingad.
Kirovi kalurikolhoos
Selles avahoidlas on välja pandud Rannarahva Muuseumis talletatud kollektsioon Kirovi kalurikolhoosi toodetest, kolhoosile tehtud kingitustest ning spordi ja kultuuritegevuse eest saadud auhindadest. Näha saab kalapaatide ja traalerite mudeleid ja isegi kolhoosi kalakasvandustes kasvatatud kalade topiseid ehk kaavikuid.
1986. aastal lasti käiku Kirovi kolhoosi šampoonitsehh. Sellele eelnes pikk ja põhjalik teadustöö ja organiseerimine, mille eestvedajaks oli kolhoosi konstrueerimisbüroo juhataja Arvo Uukkivi
Probleemiks olid kalatööstuse jääkrasvad, mida oli raske välja puhastada ja mis jõudsid kanalisatsiooni. Jääk sokutati sageli loodusesse. Uurimise käigus selgus, et jääkrasvadest oli võimalik saada pindaktiivset ainet. Seejärel tuli mõte hakata šampooni tegema.
Kirovi šampoonid nimega Merevaht ja Merevaik olid nõukogude aja lõpul nõutud kaup.
August Luusmanni fotod
August Luusmann (1885 – 1933) elas ja töötas väikesel Aksi saarel. Ta oli andekas muusik ja ajakirjanik, eelkõige aga erilise tähendusega fotograaf, kes oma ülesvõtetel jäädvustas praeguseks kadunud Põhja-Eesti väikesaarte maailma.
Esimese maailmasõja eel valitsesid Tallinna ümbruse saartel ärevad meeleolud: saartele pidi rajatama merekindlus, kardeti elanike evakueerimist. August Luusmann tahtis päästa, mis päästa annab ja hakkas, fotoaparaat kaenlas, saartel vanavara ning pärimust koguma. Praeguseks on tema kogutud varad ERMi kogudes ja ta fotod suurelt osalt Rannarahva Muuseumis.
2017. aastal oli Rannarahva Muuseumis August Luusmanni elutöönäitus nimega Ühel väikesel saarel elas geenius.Väljapandud fotod pärinevad sellelt näituselt.
„Jääkrunnid“ Aksi Metsaotsa rannas 1919. aastal, 31 jalga üle merepinna. August Luusmanni foto.
Vormsi elu fotodel 1945 – 1990
Näituse koostasid Tallinna Ülikooli erinevate erialade üliõpilased 2021 kevadsemestril.
Kersti Markus: Vormsile sattus pärast sõda igasuguseid inimesi, kuid oluline on pöörata tähelepanu neile, kes jäid paigale ja saare elu kujundasid. Kui 1934. aastal oli Vormsil 2547 elanikku, kellest 2000 lahkus 1944. aastal Rootsi, siis 1948 aastal elas saarel 3000 inimest, nende seas palju sõjapõgenikke, Venemaa eestlasi. 1979 aastaks oli järgi vaid 290. 1980. aastate lõpul elas Vormsil multikultuurse taustaga eestikeelne ja eestimeelne väike kogukond. Rootslaste saar oli muutunud eestlaste saareks.
Käesolev fotonäitus pakub sissevaadet Vormsi ühiskonda nõukogude perioodil, kajastades ehedalt tolleaegset igapäevaelu. Näitus on pühendatud neile, kes ei olnud Vormsil ajutised elanikud.
Näitus koostati ELU (Erialasid Lõimiva Uuenduse) projekti „Vormsi elu fotodel 1945-1990“ raames. Kursuse juhendajad TLÜ BFM dotsent Barbi Pilvre ja TLÜ Humanitaarteaduste Instituudi professor Kersti Markus.
Viimsi külade näitus
Muuseumi trepikodades saab vaadata ülevaatetahvleid Viimsi külade ajaloo ja tänapäeva kohta. Infotahvlitel on kasutatud unikaalseid fotosid, mis seni kaunistasid vaid põliste viimsilaste fotoalbumeid.
See näitus on osa suuremast väljapanekust, millega muuseum tähistas 2019. aastal Viimsi valla asutamise 100. aastapäeva. Tänapäeval on paljud Viimsi külad kokku kasvanud ja nende piiregi on raske tajuda. Kuid kodukoha tunnetamine läbi külade ajaloo on ikkagi oluline – kasvõi selleks, et austada kunagisi kogukondi, kes on neid paiku nii töödes kui rõõmudes üles ehitanud.
Viimsi viie vapi vahel
Näitus on sisuliselt Viimsi ajaloo lühikursus – vaatame linnulennult tagasi siinse asustuse 6000 aasta pikkusele ajaloole. Enne 1940. aastaid elas Viimsi rannarahvas vahetuvate ülemvõimude all ikka oma tavapärast elu – püüti kala ja hülgeid, toodi vajalikku kraami Tallinnast ja teiselt poolt Soome lahte. Näitusel sümboliseerivad erinevaid aegu ja tegevusi üksikud iseloomulikud esemed – kalavõrgud ja omaaegsed uhkusesemed, piirituseplaskud ja tsaariaegsed kilukarbid. Keset näituseruumi seisab tarkusesambana post Viimsi koolide ajalooga.
Tegelikult vääriks ausammast ka väike kalake nimega kilu. Tsaariaegsete Revalsche Killo karpide peal on Viimsi rannast nähtud Tallinna vaade ja just tulutoov kilupüük tõi paljudele Viimsi kalameestele 19. sajandi lõpul jõukuse majja. Kilu tähtsus püsis ka Eesti Vabariigi ajal ja hiljem, Kirovi kolhoosi toodangu seas.
