Mööda teed
Mööda teed, mis on kividega kaetud,
tulen ma, süda soe.
Minu jaoks on kõik pahandused maetud,
aga see vist ei loe.
Minna võid oma teed,
hoida sind ma ei saa
ja kui soovid, siis jäägu see nii.
Pole tülitseda tahtnud ega solvata sind ma.
Kui seda sa ei tea, eks mine siis.
Nagu lill õitsen aianurga rägus
sinu jaoks iga päev.
Päike suudleb mu juust ja suudleb nägu,
kink on see sinu käest.
Minna võid oma teed,
hoida sind ma ei saa
ja kui soovid, siis jäägu see nii.
Pole tülitseda tahtnud ega solvata sind ma.
Kui seda sa ei tea, eks mine siis.
Mööda teed, mis on kividega kaetud,
tulen ma, süda soe.
Minu jaoks on kõik pahandused maetud,
aga see vist ei loe.
Minna võid oma teed,
hoida sind ma ei saa
ja kui soovid, siis jäägu see nii.
Pole tülitseda tahtnud ega solvata sind ma.
Kui seda sa ei tea, eks mine siis.
Anna andeks
Sõnast ainsast võib tulla riid,
kes meist seda küll ei teaks.
Kui kas õige, et alati
pikka viha kandma peab?
Anna mulle andeks ja küllap ka siis
Andeks sulle anda võin minagi.
Tülist tühjast kumbki meist kasu ei saa,
lepime siis kähku, miks oodata.
Uhkelt mööda käid püstipäi,
sõnagi ei räägi sa.
Minul ammu kõik meelest läind,
vastu sulle naeratan.
Anna mulle andeks ja küllap ka siis
Andeks sulle anda võin minagi.
Tülist tühjast kumbki meist kasu ei saa,
lepime siis kähku, miks oodata.
Anna mulle andeks ja küllap ka siis
Andeks sulle anda võin minagi.
Tülist tühjast kumbki meist kasu ei saa,
lepime siis kähku, miks oodata.
Capri saarel
Kord Capri saarel ma südame kaotasin,
nüüd enam rahu ma leida ei saa,
kui teda palmi all istumas leidsin,
kohe tundsin, et armunud ma.
Kui talle sügavalt silmisse vaatsin
ja nende särast ma joobusin siis,
kui temaga merele purjetasin,
meile tundus sääl kui paradiis.
Ja Itaalia taevasina,
võlus meid ta päikene.
Küsisin talt, tahad sina
nüüd vaid kuuluda minule?
Mu käte vahel ta sosistas õrnust
ja siis kui kätt temal suudlesin ma,
siis nägin sõrmes tal laulatussõrmust,
igavest’ nüüd adjöö, Capri saar!
Ja Itaalia taevasina,
võlus meid ta päikene.
Küsisin talt, tahad sina
nüüd vaid kuuluda minule?
Mu käte vahel ta sosistas õrnust
ja siis kui kätt temal suudlesin ma,
siis nägin sõrmes tal laulatussõrmust,
igavest’ nüüd adjöö, Capri saar!
igavest’ nüüd adjöö, Capri saar!
igavest’ nüüd adjöö, Capri saar!
Jambolaya
Nägin und maast, mis kusagil kaugel,
See oli päikest täis ja kõneldi seal lauldes.
Sirged teed viisid apelsinimajja.
Mulle öeldi, et see maa on Jambolaya.
Jambolay, miks küll ilmsi sind ei leia
Kas ehk teed su juurde nõnda raske leida?
Tahaks tantsida apelsinimajja.
Õnn on see, kui leiad oma Jambolaya.
Seal sambarütmis käis tormakas elu,
Ei teadnud keegi, mis on mure, mis on valu.
Mustad särasilmad naeratasid vastu,
Kui mu jalg suurel teel aralt astus…
Jambolay, miks küll ilmsi sind ei leia
Kas ehk teed su juurde nõnda raske leida?
Tahaks tantsida apelsinimajja.
Õnn on see, kui leiad oma Jambolaya.
Nüüd jäänud oli veel ehk mõni samm seda sihti,
Kui äkki tuhmus kõik ja olin jälle üksi.
Nii ei jõudnudki ma apelsinimajja.
Kuhu kadus ta siis, oo Jambolaya?!
Jambolay, miks küll ilmsi sind ei leia
Kas ehk teed su juurde nõnda raske leida?
Tahaks tantsida apelsinimajja.
Õnn on see, kui leiad oma Jambolaya.
Jambolay, miks küll ilmsi sind ei leia?
Kas ehk teed su juurde nõnda raske leida?
Tahaks tantsida apelsinimajja.
Õnn on see, kui leiad oma Jambolaya..
Õnn on see, kui leiad oma Jambolaya
Õnn on see, kui leiad oma Jambolaya
Lained, päike ja tuul
Õhtu eel vaikib tuul, mattub uttu silmapiir,
punab loojuvast päikesest taamal pilveviir.
Kaldast eemaldub laev, ootab ees meremeest
palju kuid kestev pikk rännutee.
Lained, päike ja tuul ainsaks kaaslaseks meil teel,
lained, päike ja tuul kõikjal ootavad meid eel.
Ja kui tõusebki torm, ei nad kartma löö siis,
üle lainete kõlab see viis.
Eks nii palju nad näevad nüüd kaugeid võõraid maid,
lõunapäikest ja merd, kauget Riot ja Shanghaid,
kuid ei rõõmu saa suuremat olla kui see,
kui on kiilu all kord kodutee.
Lained, päike ja tuul …
Kuid ei kauaks saa jääda kaldale meremees,
peagi jälle on sõit, kauge tee meid ootab ees.
Kurvaks jääda küll sul pole põhjust, mu neid –
küllap peagi sa näed jälle meid.
Lained, päike ja tuul ainsaks kaaslaseks meil teel,
lained, päike ja tuul kõikjal ootavad meid eel.
Ja kui tõusebki torm, ei nad kartma löö siis,
üle lainete kõlab see viis
üle lainete kõlab see viis
üle lainete kõlab see viis
Ei me ette tea
Kui olin väike tütarlaps,
kas kasvan suureks, küsisin siis
Ja Kas siis suurelt kuulsaks ma saan?
Ema mul ütles nii:
Ei me ette tea,
mis elu meil tuua võib,
kuid ometi see, mis peab,
tuleb kindlalt kõik
tuleb kindlalt kõik
Möödusid aastad, saabus aeg,
Mil süda tunda armastust sai
kas on kõik päevad päikest meil täis?
Armsam mul ütles vaid:
Ei me ette tea,
mis elu meil tuua võib,
kuid ometi see, mis peab,
tuleb kindlalt kõik
tuleb kindlalt kõik
Nüüd, kus meil lapselapsed on,
küsivad nemad: mis saab kord meist?
Kas on me elu rõõmus ja hea?
õrnalt ma räägin neil:
Ei me ette tea,
mis elu meil tuua võib,
kuid ometi see, mis peab,
tuleb kindlalt kõik
tuleb kindlalt kõik
Butterfly
Käisin koolis ma tookord veel siis,
ema kaasa mind teatrisse viis,
ja kui lõpp oli lool,
eesriie sulgus taas,
pisaraid ta silmis nägin ma.
Butterfly, oo Butterfly,
kauaks meelde mulle jäid,
Butterfly, oo Butterfly,
kauaks meelde mulle jäid.
Möödus aeg, mõnda taipasin siis,
nägin ma – elus tõesti on nii.
Pole kaugeltki kaunis siin maailmas kõik,
pisaraid ka tihti näha võib.
Butterfly, oo Butterfly,
kauaks meelde mulle jäid,
Butterfly, oo Butterfly,
kauaks meelde mulle jäid.
Nüüd kui tean, mis on halb, mis on hea,
kogu aeg seda meeles ma pean,
tee, mis teed, kõigest tähtsam alati on see,
pisaraid, et vähem oleks veel.
Butterfly, oo Butterfly,
kauaks meelde mulle jäid,
Butterfly, oo Butterfly,
kauaks meelde mulle jäid.
Butterfly, oo Butterfly,
kauaks meelde mulle jäid,
Butterfly, oo Butterfly,
kauaks meelde mulle jäid.
SUVI
Suvi, sillerdav suvi
lõputult pikk on päev
kauaks nõnda nüüd jälle jääb
Suvi, vallatu suvi
laotuses päiksenaer
nüüd on rõõmudeks antud aeg
Suvel pole kahju ei kunagi ei millestki
kõike jagub kuhjaga
Lühike küll öö,
kuid jatkub vahest sellestki
talvel jõuab magada
Suvi, meeletu suvi
südameist sädemeid
lendab kuuvalgel tuhandeid
Suvel pole kahju ei kunagi ei millestki
kõike jagub kuhjaga
Lühike küll öö,
kuid jatkub vahest sellestki
talvel jõuab magada
Suvi, sillerdav suvi
lõputult pikk on päev
kauaks nõnda nüüd jälle jääb
Suvi, vallatu suvi
laotuses päiksenaer
nüüd on rõõmudeks antud aeg
Suvi, selline suvi
oleks vast tore see
kui ta niipea ei lõpeks veel
Jamaika hällilaul
Sa magad, chiquito, mu poeg,
ja piki randa kõnnib öö.
On meri vaid ärkvel,
ta kohiseb tasa
ja lainetus kaldale lööb.
Su isal on tilluke paat
ja valge puri selle peal,
kuid kahjuks merel on saaki
nii vähe ja paate
on rohkesti selliseid seal.
Ei põlga ma tormi, vaid võidelda tahan,
kui vahustel vetel kaob maa.
Kuid elus on torme, mis murravad maha
ja üksi neist jagu ei saa.
Sa magad, chiquito, mu poeg,
võib-olla unes õnne näed.
Ning kuigi muret toob hommik,
siis ometi kõikjal
ei koida ju päikseta päev.
Sa magad, chiquito, mu poeg,
ja piki randa kõnnib öö.
On meri vaid ärkvel, ta kohiseb tasa
ja lainetus kaldale lööb.
Seal lainete taga on saar,
ja seal on kõrged palmipuud.
Ja üle nende on samuti helendav taevas
ja kollase sõõrina kuu.
Jamaikal ja Kuubal on ühised tähed,
on sarnaselt sinised veed.
Kuid ometi kõrvuti elus ei lähe
neil kaluri rajad ja teed.
Sa magad, chiquito, mu poeg,
sind ootab tavaline päev.
Et aga homme võib tänasest ilusam olla,
chiquito, sa seda kord näed,
seda kord sa…chiquito, näed.
Pärlipüüdja
Kuuma päikese eest
merre sukeldun ma
liuglen lainete sees,
puhkan soolases vees
Pärlipüüdja olla võiks,
kui kord ehtsat pärlit näen
Kuuma päikese eest, oooo,
korraks peitu veel poen
Kas tõesti näen ma viirastust
näkineid seal kullases rüüs
tal päiksepärg on ehteks peas
ja kõnnib nõtkelt lainte peal
Samas vahtu kaobki ta
talle järgi sukeldun ma pea ees,
leidsin ma, leidsin ma,
pärli tõelise veest
Kuuma päikese eest
merre sukeldun ma
liuglen lainete sees,
puhkan soolases vees
Pärlipüüdjaks nüüd ma jään,
kuni pärli kätte saan
Kuuma päikese eest, oooo,
korraks peitu veel poen
Kuuma päikese eest
merre sukeldun ma
liuglen lainete sees,
puhkan soolases vees
Pärlipüüdjaks nüüd ma jään,
kuni pärli kätte saan
Kuuma päikese eest, oooo,
korraks peitu veel poen
Kaugel, kaugel, kus on minu kodu
Kaugel, kaugel, kus on minu kodu,
kaugelt tervisi saadan ma sul.
Üksi rändan ma võõra maa radu
pisar laugel, kui meelestub mul
Üksi rändan ma võõra maa radu
pisar laugel, kui meelestub mul
Tasa nuttis seal kallim mu rinnal,
tasa sosistas õrn tuulehoog.
Kurvalt kaebasid kajakad rannal,
vaikselt vulises vahune voog
Kurvalt kaebasid kajakad rannal,
vaikselt vulises vahune voog
Vaikseks jäänud on tormine meri,
vaikseks jäänud on kallima huul.
Üle lageda vete vaid kajab,
kurb ja igatsev sõduri laul
Vaikseks jäänud on tormine meri,
vaikseks jäänud on kallima huul.
Üle lageda vete vaid kajab,
kurb ja igatsev sõduri laul
Tulge tagasi Eestimaa pojad.
Tulge tagasi ootame teid.
Võtke kaasa kõik langenud sõbrad
Võtke surnud ja haavatud kõik
Võtke kaasa kõik langenud sõbrad
Võtke surnud ja haavatud kõik
Kaugel, kaugel kus on minu kodu,
kaugelt tervisi saadan ma sul.
Üksi rändan ma võõra maa radu
pisar laugel, kui meelestub mul
Üksi rändan ma võõra maa radu
pisar laugel, kui meelestub mul
Õnne tipul
Täna on mul imeväärne päev,
kuigi teised selles imet ehk ei näe.
Puhas rõõm silmis taas
õied jalge ees maas,
Justkui käiks ma ringi kaunis unenäos
Siiski tean, et ma ei näe nüüd und.
Käes on hoopis minu elu tähetund.
Maailm värve on täis
peitu pilv täna jäi,
Sest et sina ise oled lõpuks siin.
Mu ees kõik
maailma teed lahti
ma laulma kipun, sest et
lausa õnnetipul olen nüüd.
Kui mu kõrval vaid
päevi jagad ilusaid,
käime läbi koos kõik maailma teed
Hüüdjal oma nime kuulen ma,
millest tuleb see, ei põhjust selgeks saa.
Las nii leht puhkab puul,
on see lind või siis tuul,
aga kuulda sellist hellitust on hea
Ja et täna õnn on igal pool,
siis mu mõtteid täidab üks ja ainus soov:
Et ka homme veel võiks samamoodi olla kõik
ning mu juures endist viisi viibiks sa.
Mu ees kõik
maailma teed lahti
ma laulma kipun, sest et
lausa õnnetipul olen nüüd.
Kui mu kõrval vaid
päevi jagad ilusaid,
käime läbi koos kõik maailma teed
Meri on, meri jääb
Valged kajakad kisavad rannal
puna päikese loojangu eel,
tuule keerises jõuavad randa
valged lained, mis murduvad teel.
Meri on, meri jääb, meri olema peab,
laine laksudes rannale lööb.
Tihti juhtub ka nii, meri pidu peab siin,
lained mühinal randuvad siis.
Tihti juhtub ka nii, meri pidu peab siin,
lained mühinal randuvad siis.
Sinimeri, su vahusel pinnal
näkineide seal tantsimas näen.
Ja meri on sünge kui hauas,
ei tähti seal vilkumas näe.
Meri on, meri jääb…
Näkineiu, sa punud mul pärga
merelainete sügavas vees,
vesiroosidest punutud paelad
minu ümber sa armutult seod.
Meri on, meri jääb…
Lillelapse tango
Keeldudest ma ei hooli,
Hülgan teeskluse rüü,
Roosaks pilvi ei maali,
Selles elurevüüs.
Tahan ,käin paljajalu,
Värvin punaseks pea.
Suve järgi on janu,
Päikest nautima pean.
Kas mul seljas on mini
Või mu kaelal tattuu,
Samaks jääb minu nimi,
Aga tunne on uus.
Selles sumedas öös
Tahaks tantsida tangot,
Lillelaps minu sees
Ammu otsinud teed.
Saanud vabaks mu meel
Ja mu hing ja mu süda,
Sillad põletan teel –
Minu elu on see!
Viiul nõretab kirest,
Mässib endasse mind.
Elu ise on ime –
Ongi vaba mu hing
Kas mul seljas on mini
Või mu kaelal tattuu,
Samaks jääb minu nimi,
Aga tunne on uus.
Selles sumedas öös
Tahaks tantsida tangot,
Lillelaps minu sees
Ammu otsinud teed.
Saanud vabaks mu meel
Ja mu hing ja mu süda,
Sillad põletan teel –
Minu elu on see!
Selles sumedas öös
Tahaks tantsida tangot,
Lillelaps minu sees
Ammu otsinud teed.
Saanud vabaks mu meel
Ja mu hing ja mu süda,
Sillad põletan teel –
Minu elu on see!
Laev tõstis purjed
Uu-uuu-uu-uuu
Laev tõstis purjed üles öises fjordis
ja särasid veel tuled mustas vees.
Üks väike tüdruk kaljul õie murdis,
kui ratta juurde asus roolimees.
Õis langes alla ranna vahupiiri
ja tuulelaulu kustus vaikne nutt.
Laev uljalt ulgumere poole tüüris
ja ookeani jõudis hommikul.
Jäid maha rand ja kaljul väike maja
ja sillale viiv alla kitsas tee.
Veel hõljuks nagu üle fjordi vee
siis meremehe nukker laulukaja.
Mees roolis rinna vastu ratast surub,
on iga laine vaenlane ta ees.
Silm otsib aga õrna naise kuju
ja silmapiiri valge vahu sees.
Uu-uuu-uu-uuu
Skandaal perekonnas
Vaikses kõrvaltänavas hoovi peal
üks imelik perekond elas kord seal,
kus oli ema, oli isa ja kus oli ka poeg,
kes igatses naist, sest pulmad olid veel moes.
Ta tüdruku leidis, nad sõpradeks said,
ent elutark isa võis ütelda vaid:
“Sa kuula mind, poiss, ja meeles nüüd pea,
see tüdruk on su õde, kuid su ema ei tea”.
Oo-oh, oo-oh,
pere on väike, aga suur skandaal,
Oo-oh, oo-oh,
sellest tuleb perekonnas suur skandaal.
Läks mööda üks kuu suvepäikese all
ja juba neiu uus oli südames tal.
Poeg jällegi näitamas pruuti käis,
kuid isa käest õnnistus saamata jäi:
“Pean ütlema “ei”, sul tõesti ei vea,
ka tema on su õde, kuid su ema ei tea.”
Oo-oh, oo-oh,
pere on väike, aga suur skandaal,
Oo-oh, oo-oh,
sellest tuleb perekonnas suur skandaal.
Poeg siis emale kurtis, mis teinud on paps,
kuid ema vaid naeris:”Ära noruta, laps!”
Ei isa nõu siin sa kuulama pea,
ta pole ju su isa, kuid ta seda ei tea!”
Oo-oh, oo-oh,
pere on väike, aga suur skandaal,
Oo-oh, oo-oh,
sellest tuli perekonnas suur skandaal.
Oo-oh, oo-oh,
pere on väike, aga suur skandaal,
Oo-oh, oo-oh,
sellest tuli perekonnas suur skandaal.
sellest tuli perekonnas suur skandaal.
sellest tuli perekonnas suur skandaal.
Kauges külas
Kauges külas, vanaema juures,
elasin kord, kogu suve.
Vanaema ja mu armas vanaisa,
aga noorel neiul, neist ei piisa.
Jooksen randa, koduküla randa,
et saada pruuniks, teiseks juuniks.
Võtan kaasa, reketid ja maki, kuid
Rannas on vaid üks võrku paikav papi.
Kauges külas, teisi näinud pole veel.
Tühi rand ja nõmmeliivatee.
Siin ei ole, pangaautomaati,
on vaid naati, palju naati.
Pole noori, pole ühtki poodi.
Miski pole, linna moodi
Jooksen randa, koduküla randa,
et saada pruuniks, teiseks juuniks.
Siis on pidu, teise küla pidu
Seal on noored, teised noored
Siin kauges külas, teisi näinud pole veel
Tühi rand ja nõmmeliivatee.
Korraks vaatan, seljataha veel
Tühi rand ja nõmmeliivatee
Korraks vaatan, seljataha veel
Tühi rand ja nõmmeliivatee
Nostalgiline
Need paigatud purjede rinnad
soolaste tormide hääl
ja need ootavad sadamalinnad
mida kõik leida võib sääl.
On veel sellest vaid laul
kähisev laul
sääl mastide tipus.
Need maad, ööd ja baarid täis mehi
ja tüdrukuid laterna all.
Ja veel olema peab kodu mul seal sagivas linnas.
Need maad, ööd ja baarid täis mehi
ja tüdrukuid laterna all.
On kaugele jäänud need ajad
uttu on kadunud need.
Vaid tuhmilt veel kusagil kajab
eksinud udusireen.
Kui saaks uneski veel
olla ma teel sadama poole.
Need maad, ööd ja baarid täis mehi
ja tüdrukuid laterna all.
On veel sellest vaid laul
kähisev laul sääl mastide tipus.
Need maad, ööd ja baarid täis mehi
ja kodu sääl kusagil ka.
Suvi
Päikene paistab ja loodus lokkab,
kätte jõudnud suvi
Lõokene lõõrib ja õu kõik rõkkab,
kätte jõudnud suvi!
Oli karvamütsi aeg juba ammu ilma otsas,
higi voolas ojana,
saapad olid väiksed ja kindad olid aukus,
püksisääred põlvini.
Sild vajus katki, kui metsas tantsis jänku,
üle jõe enam ei saa,
kuskil hange alla ka karuott veel tukkus,
ega teadnud kedagi ta.
Päikene paistab ja loodus lokkab,
kätte jõudnud suvi
Lõokene lõõrib ja õu kõik rõkkab,
kätte jõudnud suvi!
Mõnikord külmataat meil vingerpussi mägis,
ahju taha ajas kõik,
uksed pandi kinni ja olime kui vangis,
koolitunnid ära jäid.
Mõni meist jäi grippi, ei aidanud siin miski,
nohu vaevas nädalaid.
Meelest läksid talverõõmud nagu polekski neid olnud,
kuni tuli kevad päästis meid.
Päikene paistab ja loodus lokkab,
kätte jõudnud suvi
Lõokene lõõrib ja õu kõik rõkkab,
kätte jõudnud suvi!
Päikene paistab ja loodus lokkab,
kätte jõudnud suvi
Lõokene lõõrib ja õu kõik rõkkab,
kätte jõudnud suvi!
Tüdruk
Öö saabund sadama üle,
laiutab lahtede suus.
Tähtede helkivas süles
naeratab kullane kuu.
Tean, et mu tüdruk sa magad,
tean, et sind suigutab tuul.
Sinust mu akende taga
jutustab kullane kuu.
Tüdruk, armastan päikest ja tuuli.
Tüdruk, sinust ma unistan vaid.
Oi neid kirsina punavaid huuli!
Tüdruk, ütle mul, kust sa need said?
Oi neid kirsina punavaid huuli!
Tüdruk, ütle mul, kust sa need said?
Kauguste kutset kui kuulen,
see mind nii rahutuks teeb.
Selles on meri ja tuuled,
selles on sinavad veed.
Sinul ja tormil ja taeval,
midagi ühist on teil.
Koos mulle meenute laeval
pikil ja pimedail öil.
Tüdruk, armastan päikest ja tuuli.
Tüdruk, sinust ma unistan vaid.
Oi neid kirsina punavaid huuli!
Tüdruk, ütle mul, kust sa need said?
Oi neid kirsina punavaid huuli!
Tüdruk, ütle mul, kust sa need said?
Reelingul naaldun ja laintes
otse su pilku kui näeks.
Karide kohinas kuulen
kutset, su juurde et jääks.
Sinule andsin kord sõna,
usu, ma seda ka pean.
Sina ja meri ja mina –
üks neist on liigne, ma tean.
Tüdruk, armastan päikest ja tuuli.
Tüdruk, sinust ma unistan vaid.
Oi neid kirsina punavaid huuli!
Tüdruk, ütle mul, kust sa need said?
Oi neid kirsina punavaid huuli!
Tüdruk, ütle mul, kust sa need said?
Õrnpunased purjed
Õrnpunased purjed…
On loojangul päev,
oh tooge te koju
mu armsama laev!
Ja hommikul vara
läks merele ta,
nüüd terve päev
olen kurb temata ma.
Oh, laena sa tiivad
mul, rändaja lind!
Siis su juurde viivad
nad üle lainete mind.
Õrnpunased purjed…
On loojangul päev,
oh tooge te koju
mu armsama laev!
Me pole enam väikesed
Me teame mis on hellus mis on hool,
meid saatnud armastus on igal pool.
On aastad olnud õnneläikesed
kuid meie, me pole enam väikesed!
Las jääda meile ka käimata teid,
hulk karme päevi ja armunud öid.
Las jääda meile ka võitmata vood
ja meie laulda kõik laulmata lood
ja meie laulda kõik laulmata lood
Meid kanti hällist saati käte peal,
ei lastud varvast ära lüüa eal.
Meist hoiti eemal tormid, äikesed,
kuid meie, me pole enam väikesed!
Las jääda meile ka käimata teid,
hulk karme päevi ja armunud öid.
Las jääda meile ka võitmata vood
ja meie laulda kõik laulmata lood
ja meie laulda kõik laulmata lood
Me tööd ja mängud võeti vati seest,
meid kaitsti kiivalt pettumuste eest.
Said kätte toodud kuud ja päikesed,
kuid meie, me pole enam väikesed!
Las jääda meile ka käimata teid,
hulk karme päevi ja armunud öid.
Las jääda meile ka võitmata vood
ja meie laulda kõik laulmata lood
ja meie laulda kõik laulmata lood