Peipsi Järv on mitmes Eesti maakonnas samal ajal. Meie valisime seekord tema juurde minemiseks Jõgeva maakonna. Vaatasime seal maakonnas ka mõned muuseumid üle. Väga toredateks osutusid.
Betti Alveri muuseum
Betti Alveri muuseumisse ei satu tihti isegi need, kes on seda suurepärast kirjanikku ja poetessi lugenud. Aga asjata – väga tore ja hubane muuseum.
Muuseumi juhataja Toomas Muru on kirjandusmees läbi ja lõhki ning teab peale Betti Alveri loomingu ka suuremat osa Eesti kirjanduslugu. Lisaks tunneb ta kõige paremini oma kodulinna Jõgeva ajalugu. Väga mõnus linn! Ja Toomase koolivennale Alo Matiisenile on ka muuseumis väärikalt tähelepanu pööratud. Enne muuseumi külastamist lugesin mina läbi tema romaani Invaliidid. Vist et muuseumit külastades targem tunduda … Lugege samuti Betti Alverit ja minge muuseumisse.
Betti Alveri muuseumis oli nii põnev, et Laiuse lossist tuiskasime mööda sajaga ja selle aja jooksul oli keeruline seletada, miks see koht pealinn on olnud.
Kalevipoja muuseum
Kreutzwaldi järgi oli Kalevipoeg Tallinna poiss. Seal möödus sängi lõhkudes tema lapsepõlv ja kive lennutades noorus. Hiljem on ta tegutsenud rohkem ida pool, kündnud voori ja madistanud sortsidega ning rauast vaenlastega. Kääpa jõkke kaotas ta dramaatiliselt oma mõõga. Siin kõrval Kääpa külas on nüüd tema koda, et Kalevipojal oleks koht kuhu asuda, kui uuesti saabub.
Toredasti sisustatud, põnevaid eksponaate täis ja väga hariv. Eriti meeldis kõigile film Kalevipoja seiklustest, mille muuseumimaastikul parimaks tunnistasime. Braavo! Kes Kalevipoega peast ei tea, see mingu kindlasti Kalevipoja muuseumisse!
Omedu isetekkeline vabaõhumuuseum
Kunagi rajas viimsilastele armas Kirovi kalurikolhoos Omedusse nii suure kalakasvatuse, et silm ei seleta selle lõppu (otseses mõttes). See kalakasvatus töötas ühe talve ja läks katki ja seejärel kasvas kõik uuesti võssa. Kui ei usu, minge vaadake.
Kalatöötlemise tsehhi, mis on nagu arhitektuurne imedemaa, rajati valgumarja tsehh. Valgumarja purke on seal praegugi palju. See on tõesti kreisi koht…
Peipsimaa muuseum
Peipsimaa muuseumisse Ivan tšaid jooma sattusime täpselt samal päeval kui Putin selle joogi Coca-cola asemel Vene uueks toniseerivaks rahvusjoogiks kuulutas. See polnud aga kindlasti Peipsimaa muuseumi reklaamitrikk.
Muuseumis ootas meid Valentina Jazõkova, kes on kohalik kogukonna hing ja aktiivne naine paljudel aladel. Muuseumirahva poolt tehtud tee, barankad, keedusuhkur olid väga maitsvad. Muuseum annab hea pildi kohalikust identiteedist.
Väga põnev kohtumine oli.
Osa keelemehi arvab, et Moskva tähendas soome-ugri keeles „must vesi“. Meie läksime Mustveesse ja tõdesime, et siin on oluliselt hubasem ja mõnusam kui nimekaimu juures.
