Laevad
Üldtuntud on teadmine, et tuhatkond aastat tagasi olid Skandinaavia elanikud väljapaistvad meresõitjad. Oma vastupidavatel laevadel ületati muljetavaldavaid vahemaid. Põhjala laevnikutel polnud mingit probleemi saalida mandri ja Islandi vahel ja külastada nii Gröönimaad kui väisata Põhja-Ameerikat. Samas moodustasid põhjalased rahvastiku hulgalt vaid tühise osa kõigist mere ääres elavatest inimestest, kes samal ajal merd sõitsid. Igal juhul teeb rahutuks teadmine, et vaid nemad suutsid Euroopas selliseid laevu valmistada, mis sellisteks retkedeks suutelised olid. Kas pole kummaline?
Saag
Saed olid antiikaegses Euroopas, umbes kaks tuhat aastat tagasi, laialt kasutusel. Olid isegi saeveskid, mis töötasid nii vee- kui ka loomade ja inimjõul. Peale Rooma riigi kokkuvarisemist üldises regressis ja tagasiminekus kadusid saed sootuuks. Euroopast, kust on leitud tonnide viisi keskaegseid metallesemeid, pole sellest ajast teada ühtegi saagi. Välja arvatud Skandinaaviast ja Soomest. Rootsist on teada kokku kolm omaaegset saagi ja Soomest üks. Üks saag on teada ka Novgorodist, mis oli keskajal samuti skandinaavlastega seotud. Samas moodustavad sellest piirkonnast pärinevad keskaegsed esemed vaid tühise osa kõigist teadaolevatest leidudest. Kas pole kummaline?
Saagide taandareng ja progress
Saagide kadumise põhjuseks ei olnud arvatavasti see, et inimesed oleksid nagu puuga pähe saanud ja seetõttu vanad tehnoloogiad unustanud. Arvan, et põhjuseks oli hoopis sae töötamiseks vajalik hammaste pinnimine. Sae hambad peab ühtlaselt laiali painutama, et saag kinni ei jääks ja toimiks. Majanduse üldise kokkuvarisemise tagajärjel kadus vajadus nii professionaalse metallurgia järele, mis suudaks terast toota nii täpse koostisega, mis sellist painutamist võimaldaks.
Skandinaavias, mis asus omaaegsetest antiiksetest keskustest väga kaugel, ei jõutudki arvatavasti saagide pinnimiseni. Siin arenes saag välja primitiivsel painutamata kujul viili ja sae vahelise riistana. Kuid kuna paremaid tehnoloogiaid ei olnud, ei kadunud ka see primitiivne sae vorm, mis lõuna pool oli ilmselt juba antiikajal välja surnud. Viikingid ei saanud nende primitiivsete riistadega palke laudadeks saagida vaid kasutasid ülejäänud Euroopa kombel lõhestamist. Küll aga said nad kasutada oma saage keeruliste ühendustappide tegemisel, mis muutis nende laevad arvatavasti hoopis vastupidavamaks ja merekõlbulisemaks kui tavaline kirvetöö. Viikingite väljapaistev puukäsitöö tase ka teiste esemete valmistamisel näitab tõenäoliselt väikeste saagide kasutamist, mida mujal ei pruugitud tunda.
Eesti saed
Eesti oli kultuuriliselt Skandinaaviaga väga seotud ja tõenäoliselt kasutati sarnaseid riistu ka siin. Igal juhul on sae sõnast tulenev ja juba muinasajast pärinev Saha kohanimi Jõelähtme kihelkonnas, üks vanimaid Euroopa selletüvelisi kohanimesid. See tähendab, et saed ei olnud meie kandis kindlasti tundmatud.
Omamoodi tore on see, et Soome lahe põhjarannikult leiti juuresoleval pildil olev saag kohast nimega Virasforsen. Arvatakse, et nimi tähendab virulaste koske.
Igal juhul kui leiate oma peenramaalt pildil kujutatu taolise eseme, tooge see kindlasti Rannarahva Muuseumisse! Selle riistaga saaks vahva ookeanialuse meisterdada…
Janek Šafranovski
Viimsi Rannarahva Muuseum
