Ajaloo blogi|

Kui kutsume enda või naabrimehe autot vanaks käulaks, siis enesele teadmata käsitleme ühte
kohaliku paadiehituse ülimalt põnevat nüanssi.
Kuni möödunud sajandi kahekümnendate aastateni ehitati Viimsis ja mujal Harjumaal purjepaate,
millele oli iseloomulik ette ulatuv kiilu ja käila nurk. Seda paadi osa kutsuti olenevalt piirkonnast
köliks, keulaks, käulaks. Kolmekümnendatel aastatel selline omapärane vööri kuju asendus
teistsuguse, tänaseni tavapärase kaarja vormiga. Vanamoodsaid paate hakati nende vööri kuju
eripära tõttu kutsuma veidi halvustavalt käuladeks. Hiljem on see sõna kandunud üle laialdaselt ka
teistele vanadele sõidukitele, tänapäeval eelkõige autodele.

Rootsi-kallavere paat-2

Kohalik ja ainulaadne omapära

Mujal kui Harjumaal sellise konstruktsioonilise iseärasusega paate ei ehitatud. Terves Läänemeres
tundub selline paadi tüüp ainulaadne.
Miks ehitati siinsetes randades paatidele ette ulatuv kiil? See on põnev küsimus, mille vastust täpselt
ei teata. Eesti tuntumate paadiehitajate suguvõsa liikme Harald Aksbergi jaoks oli sellise iseäraliku
vööri kuju algne põhjus tundmatu ja põhines eelkõige kohalikul traditsioonil. Oma paatide ajalugu
käsitlevates artiklites on ta esitanud küll selle kohta arvamusi.
Üheks ajendiks pakkus Aksberg seda, et ette ulatuv pikk kiil andis võimaluse mast võimalikult ette
nihutada nii, et paat hoidis ikkagi kurssi. See omakorda andis võimaluse paadis paremini tööd teha ja
püügivahendeid mahutada. Teise võimaliku põhjusena tõi ta välja õhukeses jääs sõitmise vajadust,
mis vajas vööri tugevdust.
Merearheoloog Vello Mäss pakub, et põhuseks võis olla see, et kiilu ja täävi nurga moodustamisel
kasutati puu alumist osa koos nurga moodustava juure algusega. Nii moodustus iseenesest suure
kaarega nurk.
Peale selle on erinevad asjatundjad pakkunud põhjuseks erinevaid lainetüüpe, kaldale vinnamise
kinnituse vajadust jms.
Selgusetu on siiski, miks just siinses küllaltki kitsas piirkonnas selline paadi kuju tekkis, kui kõik
eelnevad põhjused sobiksid ka teistesse randadesse.
Esimesel silmapilgul tühisena tunduv nüanss võib ulatuda oma algpõhjusega ajas ja ruumis
tundmatutesse kaugustesse ja pärineda isegi muinasajast või kuskilt kaugetest maadest.
Imetlusväärne, kuidas on tekkinud mingi tehniline traditsioon, mille edasiandjad on usaldanud oma
eelkäijaid või esivanemaid, kes selle kunagi juurutasid. Kõike seda tehti ju selleks, et olla edukamad
oma töös, saada oma perele leib lauale ja arendada nii oma ettevõtmisi. Seda läbi oma peamise
töövahendi – paadi.

Rootsi-kallavere paat

Lömmis ninale uuesti elu sisse!

Paadiehitus hallil ajal-2

Eelpool artiklis kirjeldatud paaditüübist, mida kutsutakse  lenevalt suurusest kas neli- või viislaiuks,
on meile teadaolevalt tänaseni säilinud vaid üks paat. Ta asub siinsamas lähedal Rootsi-Kallavere küla
muuseumis. Selle paadi säilimine on omaette põnev lugu, mida muidugi peab saama teada sealsest
muuseumist. Igal juhul on see äärmiselt tänuväärne, et selline paat on säilinud – tänud sealsetele
toredatele inimestele!
Viislaiu, kui siinse erilise paaditüübi uurimisest ja au sisse tõstmisest on haaratud ka Käsmu ja Viinistu
muuseumid. Plaan on isegi esitada selline paaditüüp UNESCO Maailmapärandi nimekirja kandidaadiks. Käisime koos Soomes siinsest rannast pärit paatide otsimise ekspeditsioonil. Sealsetele
meremuuseumitele tundub see küsimus samuti väga põnev.
Rannarahva Muuseumis hakkame selliseid paate uuesti tegema! Ei tohi see paaditüüp maamunalt
kaduda! Juuli alguses tuleb Viimsi vabaõhumuuseumisse paadi ehitamise kunsti õpetama uue
põlvkonna Eesti tuntumaid paadimeistreid Anti Kreem. Õpime paadiehituse selgeks ja teeme Rootsi-
Kallavere paadi järgi uue veesõiduki. Kuidas see meil välja tuleb, kas paadiehitus õnnestub ja kas paat
ka suve lõpuks purjede all maailma läheb vallutama – seda tulge vaatama.
Ja võib olla, kes teab, äkki nakkab… Ütleb ju vanasõnagi, et see kes oma elus on ehitanud vähemalt ühe paadi, ei ole oma elu asjatult elanud.

Comments are closed.

Close Search Window