Paatide põletamine jaanitules randlaste juures on laialt levinud iidne tava. Tänaseks on see komme
Eestis taandunud peamiselt Lääne-Eestisse, kuid enne on sellest traditsioonist olnud hõlmatud pea
kogu Läänemere rannik ja erinevad paatide rituaalsed põletuskombed on levinud üle maailma.
Järgnevalt toome ära katkendeid Postimehes 1939. aastal ilmunud artiklist „Jaanipäev – Soome lahe
saarlaste suurpüha“, milles jutustatakse jaanitulest Suursaarel.
Vanasti, hallis minevikus. elutsenud Suursaarel tulekummardajad ning selle tõttu pühitsevad
praegused saare elanikud jaanipäeva ka ühtlast oma esivanemate mälestuspühana.
…
Meeldejäävamad rannapildid on aga need, kus kalurid oma vanade, kõlbmatuks muutunud
mootorpaatide juures endamisi arutavad, et kas teha lõpp vanale mereseltsilisele, või hoida seda
edasi järgneva aasta jaanipäevaks! On nii, et ulgumeresaarlastel on suur austus oma merepaatide
vastu. Neid võetakse peaaegu kui inimest, kui suuri sõpru. On ju suur merepaat kalurile kõik –
elupäästja, teenistuse andja ja varanduse põhivara. Ja kui paat saab juba nii vanaks, et tuleb mõelda
ta hävitamisele, siis on tunne, kui tuleks teha lõpp peale mõnele elusolevusele, kes on aastate jooksul
jaganud muresid ja rõõme. Saarlased Suursaarel selle tõttu püüavad anda oma vanadele paatidele
väärilise lõpu – nad põletatakse jaanitulel. Jaanituli on jaanipäeva pidustuste pühalikum osa ja
jaanitulel surra, see on umbes sama, kui hukkumine merel. Vanadele paatidele antakse siis
hävinemine saarerahva pidulikumal silmapilgul. Kui jaanilaupäeval nähakse mõnda saare meest
rannal vana paadi juures mõtlikult istumas, siis ei sega teda ükski saarlane. Jumalagajätt mere ääres,
see sündigu segamatult. Ja kahjugi näib olevat naabritel vanast paadist, samuti kui peremehelgi.
…
Kui on saabunud jaanitule haripunkt, siis algab paatide põletamine. Nooremad saaremehed lähevad
alla rannale, kus suure hulga peale tõstetakse suur ulgumerepaat õlule ja tassitakse see siis kõrgele
kaljule, jaanitule juurde. Paadipõletamise algades jääb üleval vaikseks. Vanad meremehed muutuvad
jällegi kinnisteks ja sõnakehvadeks ning jälgivad nooremate tegevust. Paat tassitakse üles ja
tõstetakse siis püsti nii, et põhi jääb maa poole. Lastakse siis langeda tulele. Raske paadikere vajub
rägisedes otse tulepesale ja matab silmapilkselt tule. Ümberolijad ootavad hiirvaikselt, kuni leegid
uuesti mõjule pääsevad ja ületõrvatud paadikere kallal oma hävitustööd alustavad. Iga minutiga
tõuseb leek järjest suuremaks, kuni suur paat on üleni nagu põlev tungal. Aegamisi vaibub tuli, kuid
endist meeleolu jaanitulelised ei saa. Vaikselt lahkutakse tule juurest.
(Ei teadnud toona eelnevate ridade kirjutaja ega kirjeldatud jaanitulelised, et see jaanituli jäi
Suursaarel viimaseks…)
Iidvana traditsioon
Jaanipäev on iidne päikesele ja viljakusele pühendatud ning algselt pööripäeval peetud püha, kus
päike saavutas oma kõrgeima asendi ja edasi hakkas tema kahanemine. Tule kummardamine seoses
päikesekultusega on selge ja loogiline kuvand. Kõige otsesem päikese kuvand on tule süütamine ja
kustutamine kõrge posti otsas, mis on väga otsene viide päikesele.
Paadi põletamine tules võib koondada erinevaid vanu traditsioone. Eelpool artiklis on leitud seos just
põletusmatusega ja paadi kui isiku surmale selles. Nagu arheoloogiast ja vanadest ürikutest teame,
põletati paatides ja laevades inimesi, eelkõige meresõitjaid endeid. Kas toona paate ka lihtsalt
jaanitulel põletati? See võib olla isegi kaheldav arvestades sellega, et lahkunud inimeste põletamisest
ei pruukinud neid lihtsalt üle jääda. Hiljem, kui surnute põletamine ära keelati, võis sellest
traditsioonist jääda alles vaid paat, kes pidi ka lahkunu osa endale võtma.
Kuid miks just jaanipäeval? Tule kui jaanipäeval lahkuva päikese sümboli ja paadi seost saab näha
juba Egiptuse joonistelt, kus paadid kannavad päikest. Ka meil siin, Läänemere piirkonnas tuhandete
aastate tagustelt kaljujoonistelt võib näha paati päikese kandjana.
Nii võib ollagi, et jaanipäeval paatide põletamises võib näha nii päikese- kui surmakultust.
Sel aastal lahkub Jal-6
Viimsi vabaõhumuuseumi jaanilõkkes leiab sel aastal oma väärika lõpu Arhangelski paaditehases
valmistatud paat tüübinimetusega Jal-6. Kindlasti ei propageeri me puidust paatide hävitamisele.
Vastupidi – tehkem nad korda. See paat on kahjuks pöördumatult kahjustunud ja tema seisund ei
võimalda ei taastamist ega konserveerimist. Õnneks annetas Järvamaa talunik ja ajaloosõber Jüri
Ilves Rannarahva Muuseumile täpselt samasuguse, oluliselt paremas korras paadi, mis saab tuleviku
jaoks palju paremini hoitud ja säilitatud.
Anname siis ta kaaslasele võimaluse väärikaks lahkumiseks.
Tulge jaanitulele!
