Naissaarel asutati 1917. aastal iseseisev „Madruste ja Ehitajate Nõukogude Vabariik“. Miks sealsetele madrustele ja töölistele sel keerulisel ajal iseseisvat nõukogude riiki vaja oli? Ja mis seos oli sellel riigil anarhismiga?
1917. aasta sündmused
Et paremini mõista Naissaare vabariigi tagamaid tuleks lühidalt meelde tuletada 1917. aasta sündmusi Venemaal ja Eestis. Kui 1917. aasta veebruaris Venemaal monarhism kukutati, oli see suureks lootuseks ja võimaluseks nii demokraatiale kui ka väikerahvastele, kelle unistuseks oli iseseisev riik. Esialgu läkski kõik paremuse poole. Kuulutati välja demokraatlik Vene Vabariik ja moodustati Ajutine Valitsus. Eestisse määras nimetatud valitsus kubermangukomissariks Jaan Poska ning tema nõuandev organ oli Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu, mille kaugemaks eesmärgiks formeerus iseseisev riik.
Samal ajal moodustati aga ka teine võimuorgan – Petrogradi Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu, mille eeskujul moodustati Eestimaa Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu. Nõukogude eesmärgiks oli algselt sotsiaaldemokraatlike jõudude koondamine kuid varsti võtsid kommunistid üle võimu nõukogudes ja hiljem kogu riigis. Eestis moodustati nõukogud peamiselt sõjameestest ning madrustest ja need koondasid lõplikult novembrist tegeliku võimu enda kätte. Seda küll kuni 23.veebruarini.
Kommunistid ja anarhistid
Oluline 1917. aasta sündmuste kontekstis on tõsiasi, et nõukogud ei olnud alguses kaugeltki kommunistide (bolševike) mõju all vaid koondasid erinevaid poliitilisi liikumisi nagu menševikud, esseerid jt. Nõukogudega liitusid ka anarhistid, kes olid alguses kommunistide kõige suuremad liitlased. Koos võeti üle nõukogud ja koos kukutati ka Venemaa Ajutine valitsus 1917. aasta oktoobris. Ideoloogiliselt olid anarhistid Vene revolutsiooni ajal sarnaselt kommunistidega eraomanduse ja kapitalismi vastased. Kommunistidest eraldasid neid peamiselt vaated võimule. Anarhistid uskusid, et riike senises mõistes pole vaja ja elukorraldus peab olema võimalikult vähe reguleeritud tagamaks inimeste isiklikku vabadust. Elukorraldus pidi olema reguleeritud ametialaste, territoriaalsete jt. kogukondade tasemel. Näiteks anarho-sündikalistid pidasid vajalikeks esmasteks esindusorganiteks ametiühinguid.
1917. Naissaarel
Naissaarel oli 1917. aastal seoses merekindluse rajamisega väga palju inimesi – madrused, sõjaväelased, ehitajad, insenerid jne. Peale veebruarirevolutsiooni läks siingi elu toredamaks. Näiteks moodustati Naissaare Eesti Selts koos spordisektsiooniga. Eestlasi oli saarel küll 3000.-st inimesest vaid paarsada. Ainuüksi lätlasi oli oluliselt rohkem. Ajapikku saarel olevate ohvitseride võim ja autoriteet pidevalt langes ja võim läks järjest enam erinevate komiteede ja nõukogude saadikute kätte. Peale novembris toimunud võimupööret hakkasid sõjaväelased ja madrused saarelt massiliselt lahkuma. Kes tahtis koju, kes sõdida. Lahkuma hakkasid ka töölised, kes ei saanud õigeaegselt palka või tahtsid keerulistel aegadel koju naasta. Samal ajal käis edasi sõda Saksamaaga, kes novembriks oli jõudnud hõivata Lääne-Eesti saared. Nõukogude valitsus oli andnud välja rahudekreedi, mille järgi
tuli sõda lõpetada. Saksamaaga alustatigi 20-l novembril Brest-Litovskis rahuläbirääkimisi. Kummalisel kombel oli just Naissaare komandant esimene terves Vene riigis, kes laiemale üldsusele teatas sõlmitud vaherahust. Seda juba enne kui see ametlikult oli alla kirjutatud. Ühelt poolt oli rahu bolševike riigipöörde suurimaks lubaduseks. Teisalt nõudsid sakslased lisaks juba vallutatud Eesti saartele kogu Eesti- ja Liivimaa tühjendamist Vene vägedest. Ilmselt jõudsid ka sellised kuuldused hästiinformeeritud Naissaarele. Sellised salasobingud ei meeldinud aga kaugeltki kõigile senistele uue võimu pooldajatele.
Vabariigi väljakuulutamine
Naissaarel viibis sel ajal sõjalaeva vanemmadrus Stepan Petritšenko. Ta oli pärit Ukrainast ja poliitiliste vaadete poolest võib teda pidada anarhosündikalistiks. Ilmselt tema eestvedamisel moodustatigi 17. novembril 1917 aastal Naissaare madruste ja ehitajate vabariik. Juba oma kummalises riigi nimetuses kajastub anarhosündikalistide arusaam kutse järgi kogukondadesse koondumisest. Iseseisvuse deklareerimisel ilmneb ka selgesti anarhistlik püüdlus kogukondliku iseseisvuse järele. Uue riigi lipuks oli punamust lipp nagu anarhosündikalistidel ja nii võib järeldada, et kogu ettevõtmise idee oli anarhistlik. Riigi valitsuseks oli Rahvakomissaride Nõukogu. Ametisse valiti sisemiste asjade-, sõja-, töö-, toitlus-, rahvahariduse-, tervishoiu ja rahaasjanduse rahvakomissarid ehk ministrid. Kui saarel kindlustustöid juhtinud insener arreteeriti ja Petrogradi viidi, tulid teised töödejuhatajad kurtma, et ilma haritud insenerita ei saa töid edasi teha. Seepeale teatas kirjaoskamatu rahandusminister: „Mis sest haridusest abi on: näe, mina ei oska oma nimegi kirjutada aga olen siiski oma elus edasi jõudnud.”
Saarel formeeriti ka oma sõjavägi ehk punakaart, kuhu astus 80-90 meest, kellest enamus olid rahvuselt lätlased. Need olid tolleaegse ajakirjanduse andmetel püssid seljas puude all ringi luuranud ja harjutanud sõda kodanlaste vastu, keda saarel küll enam ei esinenud.
Tallinna tööliste ja rahvasaadikute nõukogule saadetud läkituses teatati, et uus vabariik on riigiõiguslikult iseseisev ja kellelegi ei allu. Hakati koostama konstitutsiooni ja kavandama oma raha kasutusele võttu. Iseseisva riigi väljakuulutamine võis olla põhjustatud ka rahulolematusest nõukogudes võimu haaranud kommunistide tegevuse osas nii võimu teostamisel kui ka välispoliitikas seoses rahuläbirääkimistega Brestis. Tallinna nõukogu ei osanud muud teha kui nimetatud tegu heaks kiita. Sellega oli olemas vähemalt üks institutsioon, mis uut riiki tunnustas.
Vabariigi kuulsusetu lõpp
19. jaanuaril katkesid Vene-Saksa läbirääkimised ja Saksa sõjavägi asus pealetungile jõudes 23.veebruaril Tallinna alla. Naissaare vabariigi loojad põgenesid enamuses laevastikuga Helsingisse ja sealt Kroonlinna. Viimastel päevadel tegutses saarel õhkimiskomando, mis nelja aasta jooksul tehtud tohutu töö tulemused vastu taevast lasi.
Kroonlinnas, kuhu ka enamus Naissaare madruseid asus, hakkas Balti mere laevastiku madrustele aja pikku selginema kommunistliku valitsuse tegelik olemus, mis kaugeltki ei teostanud inimeste unistusi vabadusest. Ilmnes hoopiski uut-tüüpi võimuiha, mis kippus eelnevatest kaugelt hullem olema. 1921. aasta veebruaris algas Kroonlinna madruste ulatuslik ülestõus bolševike vastu, millest võttis osa ca 20 000 inimest. Ülestõusu juhiks ja paljuski algatajaks ei olnud keegi muu kui Stepan Petritšenko. Nõuti nõukogude ümbervalimisi, anarhistide ja teiste parteide kaasamist, kommunistliku diktatuuri lõpetamist jne. Kroonlinna mäss suruti veriselt maha. Petritšenko ise põgenes kohe Punaarmee rünnaku alates autoga üle jää Soome. Edasises elus süüdistasid soomlased teda omakorda Nõukogude Venemaa kasuks luuramises. 1945. aastal Nõukogude-Soome sõja lõpus anti Petritšenko
sõlmitud rahulepingu alusel Nõukogude Liidule üle. Ta anti kohtu alla reeturina ja ta suri karistust kandes 1947. aastal.
Igati eriline riik
Sellele, kas Naissaare madruste ja ehitajate vabariik andis iseseisva riigi mõõtu välja, ei saagi otseselt vastata. Kui toona lähtuti anarhistlikest arusaamadest, siis meie mõistes riiki ei tahetudki teha. Samas olid olemas kõik riigi tunnused alates valitsusest kuni sõjaväeni. See, et sellised kogukondlikud riigikesed ajaloos siiski domineerima ei pääse, polnud sel ajal veel teada. Anarhistlike riigikesi püüti hiljem teha veel mujalgi, milledest kuulsaim eksisteeris Ukrainas Nestor Mahno juhtimisel. Kui rääkida nõukogude riikidest, siis oli see ajaloos Nõukogude Venemaa järel teine omataoline. 1918.aastal lisandus selliseid katseid nii Austria-Ungaris, Saksamaal, Iirimaal kui mujalgi. Nendegi saatus kujunes väga lühikeseajaliseks.
Anarhosündikalism pole siiski maailmast kadunud ja naissaarlaste omale sarnased lipud lehvivad tänapäevalgi erinevates maailmajagudes. Peaks kindlasti proovima Naissaart anarhistide palverännaku sihtkohaks kujundama. Ajaloolist põhjust ja anarhiste jaguks kindlasti.
