Ajaloo blogi|

Lubja külas asus Eesti esimene spaa ja romantiline (võlts)rüütliloss

Kuigi inimesed on saunades kuuma veega kümmelnud juba aastatuhandeid, võib üheks tänapeva mõistes euroopalike kümblusasutuste pioneeriks nimetada Karlowy Varyt Tšehhimaal, endise nimega Karlsbad. Kohanimi tuleneb Saksa-Rooma keisrist Karl IV-st, kes 1370. aastal kuumaveeallikates supeldes andis sealsele paigale erilise keisrilinna staatuse. Edaspidi arenes kuumavee allikate ümbrusesse oluline kümbluskeskus. Ikooniline supelasutus on andnud omakorda nimesid mujal asunud kuurortitele. Teiste seas ka Viimsis.

Viimsis asuva kohanimega Carlsbad vanim teadaolev kaart pärineb 1794-st aastast. Selline nimi pandi siia reklaamimaks uut kümblusasutust, mis asus praeguses Lubja külas ja mis tõi Viimsi mõisaomanikule Magnus von Stenbockile veekeskuse ja võõrastemaja näol lisasissetulekut. 1796. aastast pärineva kirjelduse kohaselt kasutas terviseasutus kohalikust allikast tulevat vett, mida basseinis kümblemiseks eelsoojendati.

Toonase spa asukoha põhjuseks oligi klindist väljuv allikas, mida hilisemal ajal rahvapärasemalt Kaarliallikaks kutsuti. See nimi tuleneb omakorda kohalikust Carlsbadist. Omal ajal oli allika juures bassein ja kergemad ehitised. Võõrastemaja ja toitlustusasutus asusid kõrgemal, praeguse Lubja tee kõrval, klindiastangu serval.

Paarikümne aastaga oli siinne kümblusäri siiski lõppenud. Selleks ajaks välja kujunenud olukorda kirjeldab 1828. aasta paiku üks Saksamaalt pärit daam oma reiskirjas sõbrannale järgnevalt: Lase endale aga parem jutustada, mida erilist siin leidus. Ei midagi vähemat kui mineraalvee allikas ja maa-alalune käik. Esimest haiged ei kasuta, võib-olla harilikust põhjusest – lohakast ükskõiksusest, aga ilmselt ka tema välimusest. Basseinis, kuhu vesi koguneb, elavad mitmed konnapered seltskondlikku ja laulurikast elu, lisaks kasutavad ümbruses elavad talunikud seda kuivanud äkete leotamiseks ja muuks sarnaseks. Siiski sisaldab see vesi tõesti rauaosakesi.

Täpselt ei ole teada, miks toonane kümblusäri lõppes. Üheks põhjuseks võis kindlasti olla asjaolu, et samal ajal avasid uksed uued uhked supelasutused Tallinnas, Kadriorus ja Haaberstis. Samuti kujunes 19. sajandi algus Viimsi mõisale keeruliseks seoses mitmete omanikevahetustega. Kümblusasutuse hooned olid enamuses juba 19.sajandi lõpuks varemetes. Carlsbadi kohanimi pidas vastu ca 100 aastat ja esines siinse paiga nimetusena veel eelmisel sajandivahetusel.

Basseiniga varustatud allikat, kasutati piima jahutuse eesmärgil veel kolhoosi ajal eelmise sajandi 70-ndate aastateni. Tänaseks on see veeläte kanalistasiooni juhitud kuid läbi kaevukaane vaadates vuliseb vesi rõõmsalt edasi. Kohalik külaselts lubas siiski kuulsa allika uuesti päevavalgele tuua.

Keskaegse lossi koopia

1818. aastal sai Viimsi mõisa omanikuks Alexander von Buxhoeveden. Temale kuulus ka uhke keskaegne Koluvere (toonase nimega Lohde) loss Läänemaal. Sealse lossi tegi üle-euroopaliselt kuulsaks Württenbergi printsessi Dorothea salapärane surm 1788-ndal aastal. Mõisnik otsustas kuulsast lossist Lubja külla kõrgele klindile, Kaarliallika allika vahetusse lähedusse, vähendatud koopia teha. Eelkõige oli see mõeldud külalistele ja külastajatele mulje avaldamiseks ja suurepärase vaate nautimiseks. 19. sajandi alguses läks turism ja huvitavate sihtkohtade külastamine massiliselt moodi ja põnevate vaatamisväärsuste puudusel neid lihtsalt loodi juurde. Tehti seda lihtsalt preztiisi pärast, kui ka majanduslikel eesmärkidel. Laskem lisaks veel kõnelda eelpool mainitud reisijat: Vaadegi, mis

siit kindluse juurest avaneb, on lummav: kaugel üle lahe paistab iidne linn oma taeva poole sirguvate gooti tornidega, siinsamas all, teisel pool puulatvu, sillerdavad hõbedased Läänemere lained.

19. sajandi algul Viimsis valminud keskaegse lossi vähendatud koopia koos bastioniga oli terviklahendusena oma ajal väga uudne ja eesrindlik nähtus. Võrdluseks võib tuua, et analoogilised Eesti tuntumad historistlikud ehitised (näit. Alatskivi, Sangaste, Glehni jpt. lossid) pärinevad enamasti alles sama sajandi teisest poolest.

Hiljem on kohaliku rahva seas torni peetud võltsmajakaks, ilmselt ajendatuna Ungern-Sternbergide Hiiumaa romantilistest lugudest. Võlts oli see küll aga siiski mitte majakana. Eelmise sajandi alguseks oli ehitis varemeis ja sama koha peale ehitati 1930- ndatel aastatel päris majakas. Tänapäeval on omaaegsest lossist järgi vaid praeguse majaka alune kõrgendik koos mõningate keldrite ja väikese osa bastioni kuivmüüriga. Nüüd, mil turism Viimsis jälle hoogu kogub, oleks tore omaaegsest lossi koopiast omakorda uus koopia üles ehitada. Tekkiks põnev ajalooline järjepidevus…

Romantiline koobas klindi sees on samuti ilmselt samal ajal samade eesmärkide ja mõjutustega rajatud turismilõks. Juba 19. sajandi algul olid seinad kaetud reisijate nimede ja luuletuste(!) sissekritseldustega. Röövli ja kuradi nimetused koopa tähistamisel on samuti hea näide läbimõeldud turismiturundusest. Koobaski vääriks tänapäeval veidi puhastamist ja uut luulet.

Põnev paik see Viimsi.

Janek Šafranovski

Rannarahva muuseum

 

Comments are closed.

Close Search Window