Mis on ühist kalatööstusel ja veinil? Küsimus tundub absurdne, kuid nõukogudeaegses
megamajandis, Kirovi kalurikolhoosis, toodeti 1960. aastatest alates ka veini ja veinitsehh
paiknes algul lausa kalatööstuse hoone katuse all.
Edu ja jõukuse tippu jõudnud Kirovi kalurikolhoos oli nagu riik riigis ja laiendas haaret igas
suunas. Piirid laienesid nii pindalalt kui tegevusvaldkondadelt. Kõige alus oli kala, kuid öeldi,
et Kirovis kasutati kalast ära kõik peale lõhna. Nii tuligi sprottide, vürtsikilu ja blanšeeritud
makrelli järel teise ringi toodang: kalatööstuse jääkidest saadud loomasööt, shampoon ja
määrdeõlid. Lõpuks moondus kalastusega teenitud kapital ehitusteks ja
sotsiaalhoolekandeks, kuid ka muusikaks, lehmakommideks, ketshupiks ja veiniks.
Kirovi veinidest on nüüdseks jäänud vaid ilus (pool)magus mälestus. Veinitootmisest nõustus
rääkima veinimeister Veera Ebenek, väärikas ettevõtlik daam, kes on nüüd tegev hoopis
teises valdkonnas. Aastate eest oli aga just tema see, kes viis kolhoosi veinitootmise heale
järjele.
Kirovi kolhoosis tehti 1960. aastatel õunaveini nimega Lati Pats. Joogi säilitamiseks oli
muretsetud 113 suurt tammevaati. Esimees Oskar Kuul tahtis veinitootmist laiendada. Tubli
eeltöö järel leidis ta Põltsamaa ja Rakvere veinitehastest veinimeistriks sobivad isikud.
Esialgu ei tulnud spetsialistide ületõmbamise plaanist midagi välja. Põltsamaa kandidaat
keeldus ja Rakvere veinitegija läks hoopis õppima Moskva Toiduainete Tehnoloogia
Instituudi Käärimissaaduste Osakonda. Ent paar aastat hiljem tuli Kuul uuesti Rakverre ja
pakkus Veerale ametit tuliuues Püünsi veinitööstuses, neljatoalist korterit ja lasteaiakohti.
Veinimeister jäi nõusse ja alustas 1972. aasta 17. septembril tööd.
Kogu veinitootmise materjal – õunad ja marjad – varuti Eestist. Õunad toodi peamiselt Õisu
ja Polli aianditest, sõstrad ja pihlakad enamasti Mustveest. Palju kasutati ebaküdooniat,
milleks Oskar Kuul isegi spetsiaalse istanduse rajada lasi. Vastu võeti ka kohalike inimeste
marju. Viimsi rahvast sidus aga veinitsehhiga ka üks lisahuvi – seal sai oma aia õunad mahla
vastu vahetada.
Kirovi kolhoosi veinitsehh lõpetas tegevuse Gorbatshovi-aegse joomisevastase kampaania
ajal, 1980. aastate keskel. Veinimeistrid kvalifitseerusid ümber. Nad olid teinud aastaid
koostööd Teaduste Akadeemia ja Keemia Instituudiga ja nüüd töötati koos välja propolise
ekstrakti tootmise tehnoloogia. Veinitööstuse juurde ehitati ekstraktitootmise tsehh,
roostevaba seadmestik valmistati Kirovi metallitsehhis. Ekstrakti toodeti Tallinna
Farmaatsiatehase vajadusteks ja tootmise käive oli võrdne veinitootmise käibega.
Veera arvab, et tänapäevast veinitootmist on raske toonase kolhoosiaegsega võrrelda.
„Tollal puudusid ju täielikult paljud normaalseks veinitootmiseks vajalikud materjalid, nagu
näiteks veini toite- ja selitusained. Hea veel, et sain Moskva Instituudist hankida veini
pärmikultuuri vedelpärmi kasvatamiseks. Võimalik, et vein oli tollal tervislikum, ei tea.
Praegused veinid on kindlasti puhtamad ja nende pikk säilivusaeg on garanteeritud. Kuid ega
meil, Kirovi veinitegijatel, säilitamisega suurt muret ei olnud. Selleks ajaks, kui uued mahlad
sisse tulid, pidi eelmise aasta toodang maha müüdud olema. Lõviosa veinidest realiseerisime
Venemaal, iga nädal saatsime ida poole teele 3 -4 vagunitäit. Kuid veine jätkus ka Eesti
poodidesse ja piiskop Pajula tellis meie veini isegi kirikuveiniks.“
– Kas veinitsehhis nalja ka sai?
Ikka sai! Vein filtreeriti asbestfiltritega. Kasutatud filtreerimispapid ootasid estakaadil
äravedu. Aga seal olid juba aegsasti platsis „kohalikud joodikud“- liblikad, varesed ja hakid.
Natukese aja pärast oli kogu seltskond purjus – liblikad laperdasid abitult, varesed ja hakid
muutusid aga hirmus agressiivseks ja kippusid kaklema. Üks ronk oli eriti suur tülinorija – siis
kui rahvas hakkas koju minema, kiskus naistel käekotte ja läikivaid detaile, püüdis õlale
istuda ja oli tige.
Veini tegemisel töötas pidevalt 23 -27 inimest. Võtsin ükskord tööle mehe, kes oli tuntud
kõva joomamehena. Kuul avaldas arvamust et nüüd on küll kits kärneriks pandud ja ütles, et
mees töötab veinitsehhis ainult kuni esimese märkuseni. Aga uus töötaja osutus väga tubliks
ja lahti lasta polnud teda vaja.
Mõne õnneliku õnnetuse üle on tagantjärgi hea naerda. Meil oli suur veinikelder,
veinivaadid seisid kahel korrusel. Käärimisel eraldub süsihappegaas, mis koguneb madalale
ja hommikuti tuli enne käärimistsehhi minekut esimese asjana ventilaatorid tööle panna.
Ühel hommikul tulid veinitsehhi külalised ja juhataja Väino Nigumann unustas ventileerimise
ära. Eriti kaugele ta külalistega ei jõudnud, kõik vajusid juba enne teise ruumi jõudmist
kokku.
– Kuidas te oma Kirovis töötamise aastaid hindate?
Raske oli, tööd oli palju, kuid tore aeg oli. Oskar Kuuli hindan väga kõrgelt.
– Mis vein teile endale kõige rohkem maitses?
Ikka Juubeli!
Sedasama Juubeli veini mäletavad hea sõnaga ka paljud vanemad Viimsi inimesed. See oli ka
ainus Kirovi vein, mis jäeti pikalt tammevaatidesse laagerdama. Kõik teised – õuna- ja
sõstravein, karusmarjavein, Santa Maria, Viimsi ja Lati Pats – need pidid olema ühe aastaga
müüdud.
Külvi Kuusk, Rannarahva Muuseum
Artikkel ilmus Viimsi Teatajas 2015 a septembris.
