Alates 7.jaanuarist on avatud uus näitus kunstnik Henn Roode (1924-1974)maalidest, eskiisidest ja joonistustest „Meri ja rannarahvas“. Näitus jääb avatuks kuni 15. märtsini.
Olete oodatud!
Henn Roode (1924–1974)
Henn Roode aktiivne kunstnikutegevus kestis vaid 15 aastat, kuid tema loominguline pärand on rikkalik.
Roode asus 1944. aastal õppima reorganiseeritud “Pallasesse”, mille nimi oli muudetud Tartu Riiklikuks Kunstiinstituudiks, kuid 1949. aasta novembris arreteeriti Roode koos mitme teise kaastudengiga (sh Ülo Sooster, Valdur Ohakas, Esther Potisepp, hiljem Roode jt). Muide, üheks süüdistuseks olevat olnud see, et omavahelistes aruteludes mainiti liiga tihti Pariisi, mis olevat viidanud kindlale plaanile kaaperdada lennuk ja minema põrutada. 1950. aasta juunis määrati kõigile kümme aastat vabadusekaotust parandusliku töö laagrites ning Roode suunati Pariisi asemel Kasahhisse Karaganda oblastisse Lugovoilagi. Sealt vabanes ta ennetähtaegselt 1956. aastal, asudes kohe samal aastal õppima Eesti Riiklikku Kunstiinstituuti, mille ta lõpetas kolm aastat hiljem.
Hiljem kujunes temast üks modernistliku kunsti alusepanijaid.
Enn Kunila kunstikogu tutvustusest
Olemuselt intellektuaal ja loomult tõeotsija, tiirles tema kunstifilosoofia kõrgemate kategooriate – tõe ja absoluudi – ümber. Ta oli kui teadlane, kes püüdis eraldada juhuslikku olemuslikust, analüüsides objektiivse ideaali ja subjektiivse vormi suhteid. Roode maalipärand koosneb arvukatest meremaalidest, linnavaadetest, abstraktsioonidest, erineva deformatsiooniastme ja -vormiga portreedest, aktidest, autoportreedest, natüürmortidest ja monumentaalsetest kompositsioonidest (“Turg”, “Demonstratsioonile”, “Asfalteerijad”, “Kodusadamas”, “Rööpad ja rattad” jt). Samavõrd rikkalik on Henn Roode joonistuste pärand (visandid, eskiisid, natüürmordid, autoportreed, portreed, aktid, mereteema jne). Kädi Talvoja, näituse Modernist saatuse kiuste, Kumu, 2007 kuraator ja kataloogi autor
Ükski žanr pole H.Roode loomingus eriti eelistatud, sest teda köidavad pigem probleemid kui motiivid. Kunstiajaloolane Hilja Läti, Henn Roode maalide näitus, Tartu Riiklik Kunstimuuseum, 1969.
- aastal valmis Roode manifest, tema kuulus “Turg”, millele pole tolle aja Eesti kunstis midagi võrdväärset vastu seada. Kunstiajaloolane Eha Komissarov, näitus Tallin-Moskva Tallinna Kunstihoones, 1997
Henn Roode jaoks olid kõige olulisemad mahud, rütm, geomeetria. Tema tööd on 1960. aastate eesti maalis kõige tõsisemalt võetavad eksperimendid, mis tegelevad figuuri, liikumise ja ruumi suhtega. Kunstiajaloolane Sirje Helme, Eesti kunsti ajalugu, 6. köide, 2013
Meri ja rannarahvas
Maalid, eskiisid ja joonistused
Henn Roode loomingus oli tähtsal kohal meri. Ja rannarahvas. Põliste tallinlastena veetsime perega kõik suved maal ja kuna ka vanavanemate kodud olid Tallinna kesklinnas, siis sai otsitud välja ilusad liivarannad ja üüritoad kalurite või muu rannarahva peredes. Sellega tegeles kunstiõppejõust ja maalijast ema Esther Roode (1923–2007), kel suved olid samuti valdavalt vabad nagu vabakunstnikust isalgi. Kuna põhjarannikul oli merevesi jahedam, valiti suve veetmiseks rannik Pärnust lõunapool. Olime nii Pärnu-Jaagupis, Lemmel, Orajõel, Kablis kui Treimanis. Just sealt on pärit sel näitusel eksponeeritud tööd – intiimsed visandid, suuremate kompositsioonide või maalide eskiisid, lõpetatud meremaalid, lihtsad joonistused.
Isa töötas pidevalt, rannas oli alati tal kaasas joonistusplokk, enamasti aga molbert, millel krunditud kartong. Ülejäänud pere pidi siis veidi eemale hoidma, töö juures ei tohtinud isa segada. Siis oli isa täiesti süvenenud ja keskendunud, tegeles vaid oma tööga. Meri oma lõputu vaheldusrikkuse, alati liikumises oleva pinna ning ilma emotsioonidest kantud ilmega pakkus isale püsivat vaatlus- ja uurimismaterjali. Meri köitis. Meid kõiki. Meri ei olnud meie tunnetuses piiriks, meri tähendas avarust, avatust, ühendust ülejäänud maailmaga (kuhu toona ei pääsenud ja kuhu pääsemisest võis vaid unistada, seda loota tundus võimatu…).
Veel on meeles kaluripaatide popsumine päikesesiledal merel, kui taevas oli erksinine. See rütmiline turvaline heli täitis maailma sügava rahuga. Kõik oli paigas, kõik oli oma õigel kohal. Või siis hoopis paatide müttav heli, kui need ähvardavalt tumedaks muutunud taeva all läbi lainete sadama poole kiirustasid. Neid helisid meie randadel enam ei kuule…
Ja rannarahvas, kaluripered võtsid meid omaks. Joodud õllest veidi julgust saanud vanad kalurid tervitasid poetrepil alati südamlikult „auväärset kunstnikuhärrat“ ning vaatamata oma maailmade erinevusele oskas isa nendega ikka ühise keele leida ja maailma asjade üle arutleda. Treimani kalurite juures maalis isa ka oma võimsad kompositsioonid Püügil, Jaanituli ja mitmed suurepärased meremaalid, mis kuuluvad nüüdseks Eesti Kunstimuuseumi kogudesse.
Loodan, et Viimsi Rannarahvamuuseum on just see õige paik, kus pakkuda vaatamiseks lihtsaid igapäevaseid joonistusi mererannal ja visandeid-portreid rannarahvast. Pole ju vahet, kas Viimsis, põhjarannikul või Pärnumaa rannas – eks rannakülade inimesi ühendas ikka sama meri, sama töö, samad mured ja samad rõõmud.
Imetlen praegugi nende füüsilisest tööst ja meretuultest pargitud meeste ja naiste nägudes peegelduvat elutervet tarkust, kogemusi kooselamisest loodusega. Või linalakse poisi siirast ja vahetut maailmataju, teadlikkust oma kohast ja ülesannetest. Selliseid mehi, naisi ja poisse praegu juba enam ei näe… Me oleme muutunud koos maailmaga meie ümber. Tahaks loota, et meeletu (tehniline) areng ei ole muutnud ega muuda meid, inimesi, tehnitsistlikeks, vaid et kõrgtehnoloogia teadliku juhina võib inimene jääda siiraks, ausaks, osaks looduse kõiksusest.
Kunstniku tütar Hanna Miller
