Sissejuhatus
Soome lahe rannad on läbi aegade teineteist täiendanud. Need, kelle põllumaa oli vilets, olid sellevõrra aktiivsemad merel. Üle lahe purjetamine oli randlastele jõukohane ning koos inimestega liikusid üle mere kombed ja kultuur.
Talupoegade ülemerepurjetamisele on püütud piire seada, kuid keelud on ikka ja jälle tühistatud. Soome lahe randade vahelise läbikäimise suutis pooleks sajandiks halvata alles Nõukogude piirirežiim, kuid tänapäeval sõidetakse jälle üle mere kaupa ostma ning tööd ja paremat elu otsima.
Eesti randlaste hea aeg
Periood 19. sajandi lõpukümnenditest kuni esimese maailmasõjani oli Põhja-Eesti randades kiire arengu aeg. Tööstusrevolutsioon jõudis ka rannaküladesse, müügile ilmusid vabrikuvõrgud. 1880. aastatel algas kartulivedu Soome, millega oli seotud suur osa randlasi. Kasumid olid suured: laevaomanik võis ühe müügireisiga teenida poole purjeka raha. Nõudlus üha kasvas ja kartuliveo haripunkt saabus 1914. aastal.
Randades avati merekoole ja sajad rannakülade noormehed omandasid tüürimehe- või kaptenikutse. Rannakülades algas laevaehitus. Põhja-Eesti suurimaks mereharidus- ja laevanduskeskuseks kujunes Käsmu – 1900. aastal oli seal registreeritud 58 laeva (5220 brt), peale selle väiksemad alused.
Tähtsamaks kaubandusartikliks oli vürtsikilu – Revelskie kilki oli tuntud kaubamärk ja võitis rahvusvahelisi auhindu. Tallinnas tegutses 25 kalatööstust, kilukonserve toodeti ka otse randades. Toodang turustati enamasti Venemaal. Kilusaakide eest maksti kuldrublades ja vürtsikilu tegi Põhja-Eesti randlased rikkaks.
Aksi paaditööstuses valmisid 1905.–14. aastal Eesti esimesed mootorpaadid. Tellijateks olid linnakodanikud ja jõukamad kalurid, kuid ka Tallinna linnavalitsus.
Linnarahvas oli avastanud mere ääres puhkamise võlud ja randlastele andis supelsakste majutamine hea lisasissetuleku. Ilusa õitsenguaja lõpetas sõda ja tsaaririigi kokkuvarisemine. Algas uus ajastu.
Rändpüük
Soome lahe parimad räimepüügikohad olid Uusimaa rannikuvetes ja Põhja-Eesti kalurid sõitsid igal aastal sinna räime püüdma. Kaugpüügiretked nõudsid head meresõiduvõimekust. Nende kohta leidub kirjalikke teateid alates 16. sajandist. Rändpüügile sõideti Prangli saare ja Mahu vahelistest paikadest, levinud sihtkohad olid Haapasaari, Kilpisaari, Tammio, Porvoo ja Loviisa lähedased saared, samuti Suursaare ja Tütarsaare ümbrus. Kõige läänepoolsemad rändpüügikohad olid Helsingi ja Porkkala lähistel.
Viimaseks väljasõiduajaks oli eerikupäev – 18. mai, kevadsuvine püük kestis tavaliselt 6–7 nädalat. Kaasa sõitsid kõik küla tööjõulised mehed ja nooremad naised. Mõnikord sõideti rändpüügile ka sügisel. Püügivete kasutamiseks hangiti luba kohalikult maaomanikult. Saagid olid aastate lõikes erinevad – vahel 6 tündrit püüdja kohta, vahel alla ühe tündri.
Koos rändpüügiga arenes soola salavedu, mis sai suure hoo sisse 19. saj teisel veerandil. Soomes vahetamiseks võeti Eestist kaasa vilja ja viina. Rändpüük lõppes 1880. aastatel, kui kalapüük Eesti vetes end ära tasuma hakkas.
Keelekontaktid
Soome lahe randade elanikud said üksteisest küllaltki hästi aru. Eesti rannakeeles kodunesid Soomega seotud mõisted nagu soome kelk ja soome müts, rüsa ja tang. Põhja-Eesti randades, nagu Soomeski, ei osatud hääldada õ-tähte ega tuntud teist väldet. Naaberrahvad leiutavad sageli üksteise kohta mõnitavaid pilkenimesid, kuid eestlaste ja soomlaste vanemates naljandites need puuduvad. See tunnistab lähedastest suhetest.
Sõnadel võib sugulaskeeltes ka erinev tähendus olla:
Soomlane kaevanud eestlasele, et tal laps paari aasta eest ära surnud. Lisanud siis veel juurde: „Kõige selle aja suren kovasti!“ Eestlane pärast teistele ütlema: „Küll on soomlasel visa hing. Kaks aastat sureb teine ju kõvasti, aga pealtnäha terve ja priske kui purikas!“
* Surema tähendab soome keeles kurvastama.
Soomlane sattunud nelipühil Viru kirikusse. Kodus küsitud, kuidas Viru kirikus meeldinud. Soomlane vastu seletama: „Teine maa, teine usk! Räägiti palju pühast naisest!“
* Vaimo on soome keeles abielunaine. Kirikus räägiti Pühast Vaimust.
Endisaegsetes mälestustes kinnitatakse, et eestlased said ka rootsi keelega hästi hakkama. Keeleteadlaste andmetel on eesti rannakeeles nii soome kui ka soomerootsi murrete mõjusid. Arusaamatusi tuli ette siingi:
Jõelähtme kirikus laulatati Rammu saare noormees Porvoost pärit neiuga. Pruudi kodukoha ütles õpetaja olevat Borgå. Külanaised arutanud: „Küll Rammu meestel on ikka häda – peavad lausa põrgust naise võtma!“
* Borgå nimi hääldatakse [borgoo], mis sarnaneb eesti sõnaga põrgu.
Kui keeleoskusega hätta jäädi, kasutati tõlgi ehk vahekeelemehe abi. Tõelise soome keele buumi vallandas eestlaste seas Nõukogude okupatsioon: Soome raadio ja TV saateid jälgides sai enamik Põhja-Eesti elanikke soome keele suhtlustasandil selgeks.
Rannakaubandus
Merel liikus peale linnakaupmeeste kaubalaevade ka randlaste kaubapurjekaid. Rannatalupoeg vedas oma purjepaadiga eluks vajalikke tarbeid, vahetas talusaadusi ja kala vilja ja soola vastu. Koduste varude lõppemine ajas ta kevadel varakult merereisile – laatadele, lähemasse linna või Soome lahe jõukasse kaubakeskusesse Tallinna. Mida enam riik randlaste kaubavedu kontrollida ja maksustada püüdis, seda enam ilmnesid vastuolud ja huvide konflikt.
Gustav Vasa võitles Hansa Liidu võimu murdmise nimel ja keelas Soome talupoegadel purjetada hansa mõjuala sadamatesse. Kuid randlased teenisid kaubaveo pealt hästi ja pealegi sõltusid nad Virumaa viljast. Kuningas andis järele ja lubas purjetada, kuid ainult õigetel randlastel – saareelanikel, kes elatusid üksnes kalastusest ja hülgepüügist.
Soome lahe talupojakaubanduse pöördepunktiks sai Krimmi sõja aegne mereblokaad aastatel 1854–55. Enamik Soome kaubalaevu oli hävitatud ja kaupa vedada lubati ka talupojapurjekatega. Blokaadiaegne kaubapuudus muutis kauplemise väga tulusaks ettevõtmiseks. Eesti rannatalunik laadis oma paati vilja, võid, mett ja küttepuid ning vahetas need Soomes soola vastu. Paljud kogusid edasiseks tegevuseks toeka algkapitali.
Peterburi veeti graniiti, tänavakive, küttepuid ja kala, 1880. aastatest ka kartulit. Ka Soomes oli kartuli järele suur nõudlus ning Eesti kartulipõllud muudkui laienesid.
Kuid laevaehitus arenes kiiresti. Talupojapurjekad ei olnud enam konkurentsivõimelised ja meresõit koondus professionaalide kätte. Rannakaubanduse viimaseks vaatuseks võib pidada teise maaailmasõja eelset piiritusevedu ja Tütarsaarelt Mahusse korraldatud sõbrakaubaretki.
Sõbrakaubandus
Lõuna-Soome kalarikaste piirkondade ja Virumaa külade vahel oli sajanditepikkune side. Talupojad Sipoo rannaküladest kuni Karjala kannase ja Koivistoni sõitsid aasta-aastalt üle lahe kala vilja vastu vahetama. Tuumikala oli Virolahti, Vehkalahti, Tammio ja Haapasaari piirkond, Suursaar ja Tütarsaar. Eesti rannikul paiknes rida iidseid sõbrakaubandussadamaid.
Kaubavahetus põhines usaldusel – soomlased tõid kevadel soolasilku ja tulid sügisel selle vastu vilja saama. Vahetuskurss 1:2 püsis väikeste muutustega läbi sajandite ja tugevad perekondadevahelised sidemed kestsid põlvest põlve. Vastastikku tehti kingitusi: soomlased tegid eestlaste jaoks koorekala ja kinkisid soome pusse, eestlased kinkisid võid, mune ja villa. 1880. aastatel hakati Eestist kartulit vedama. Vahetuskurss varieerus – ühe silgutündri eest võis saada 4–8 tündrit kartulit. Tütarsaare ja Suursaare elanikud tõid sõbrakaubareisidelt kaasa ka kaalikaid, kapsaid ja muud talukraami – kogu talvise toiduvaru. Tänu sõbrakaubandusele olid saareinimeste aidad alati rukist täis ja ikalduste ajal tuldi kaugeltki nende juurde vilja ostma.
Nõudlus soolasilgu järele hakkas 20. sajandi algul langema. Rahamajandus tõrjus vahetuskaubanduse välja ja sõbrakaubanduse praktiline tähtsus vähenes. Viimane retk Tütarsaarelt Mahu sadamasse korraldati 1939. aasta suvel.
Salakaubavedu
Randlastele oli salakaubavedu oluliseks sissetulekuallikaks legaalsete rahateenimisviiside kõrval. 19. sajandil olid tähtsamad salakaubaartiklid sool ja viin. Alles soolahindade ühtlustumine 1880. aasta paiku lõpetas soolaveo.
Viinaveoga tegeleti kõikides Soome lahe äärsetes piirkondades. 1860. aastateni viidi viina Soome põhiliselt Eesti mõisate viinaköökidest. Mõisates toodetud alkoholi maksuvabastuse kaotamise järel hakati odavat viina rohkesti transportima Saksamaalt, peamiselt Memelist (praegune Klaipėda). Kõige ulatuslikum viinavedu läks lahti aga Soome keeluseaduse ajal 1920ndatel. Nii mõnigi randlasest kontrabandist sai miljonäriks.
Peale soola ja salaviina smugeldati veel palju mitmesugust muud kaupa: 19. sajandil näiteks rohelisi kohviube ja tuletikke, sõjaaegadel igapäevaeluks vajalikke tarbekaupu (pesu, kangad, petrooleum). 1930ndatel pärast keeluseaduse tühistamist sai hoo sisse apelsinide ja pähklite salakaubavedu, need peideti sageli enne edasiviimist randa adru alla.
Salakauba kogused olid väga erinevad, näiteks tuletikkude puhul algas asi paarist karbist ja lõppes tuhandete toosidega. Hinnavahed olid suured. Soomes maksis 10 toosi tikke 10 penni ehk 3,75 kopikat, Eestis aga 10 kopikat! Kohvi puhul võisid hinnavahed olenevalt piirkonnast olla veelgi suuremad.
Salakaubavedajate elu tegid kibedaks tsaariajal randrüütlid ja hiljem piirivalvurid. Nad kontrollisid lahkuvaid ja saabuvaid laevu ning patrullisid rannikul tabamaks kontrabandiste.
Ümberasumised
Keskajal saabus Uusimaale suurel hulgal uusasunikke Rootsist. 13.–16. sajandist on andmeid rootsi asustusest ka Põhja-Eesti rannikul. Sõdades ja epideemiates tühjenenud Põhja-Eesti rannaküladesse tuli kuni 18. sajandi keskpaigani hulgaliselt soomlasi. 1732. aastal oli näiteks Vergi 8 perest 6 soomlaste ja üks soomerootslase pere. Ümberasujate seas oli sulaseid, tüdrukuid ja taluperede nooremaid poegi. Kuid üle lahe sõlmiti ka abielusid, sinna põgeneti sõjakoleduste, katku või kohtuliku karistuse eest.
18. sajandi lõpul pöördus minejate peavool Soome suunda. Eestist põgeneti enamasti mõisa omavoli ja nekrutivõtmise eest. Ümberasujad kaotasid peatselt sideme Eesti sugulastega ja rootsistusid. Oletatakse, et umbes kolmandiku Sipoo ranniku ja saarte elanike juured on Eestis.
1796. aastast hakati Eesti- ja Liivimaalt tsaariarmeesse nekruteid võtma, teenistusaeg oli 25 aastat. Palju noormehi põgenes Soome. Uusimaa kirikuõpetajad hakkasid koguma 20–35 aasta vanuselt surnud rootsi nimega noormeeste passe, jättes surma registreerimata. Pass anti põgenikule, kes sai uue identiteedi. Selline hingede päästmine kestis kuni 1868. aastani, mil teenistusaega lühendati.
19. sajandi lõpul algas ümberasumine Peterburi. Suurlinna elu, paremad toimetulekuvõimalused ja kõrgemad palgad olid ettevõtlikele noortele tugevaks magnetiks.
20. sajandil ümberasumised jätkusid. 1906 läks 16 perekonda Põhja-Eesti kaluriküladest Kabböle külla elama. 1944. aasta sügisel põgenesid tuhanded Eesti inimesed Soome kaudu vabasse maailma. Seejärel ränne katkes ja järgneva poole sajandi jooksul liikusid üle Soome lahe vaid raadiolained ja 1965. aastast alates ka liinilaevad.
Eesti põhjaranniku väikesaared
Eesti põhjaranniku väikesaartel käis enne teist maailmasõda vilgas elutegevus. Enamik saari oli asustatud, tihedalt käidi läbi soomlastega ning paljud omasid Soomes sugulasi. Ajalooliselt olid saared asustatud arvatavasti juba muinasajal. Mitmelt, näiteks Osmussaarelt, Pranglilt ja Naissaarelt on teada ka arheoloogilisi leide.
Tallinna all paiknev Naissaar oli tuntud lootside saarena ning toimis ühtlasi Tallinna mereväravana. Peale lootsimise tegeleti ka kalapüügiga. Naissaar oli tõeliselt rahvusvaheline – elanikkonna moodustasid eestlased ja rannarootslased, kuid sõdade ajal sattus sinna nii prantslasi, britte kui ka venelasi. Saarel sündis ka maailmakuulus stellaaroptik Bernhard Schmidt. Teise maailmasõja ajal sai Naissaarest suletud militaarsaar.
Harjumaal Viimsi ja Neeme poolsaare lähedal on kaks saart – Prangli ja Aksi. Prangli on vanima katkematu püsiasustusega saar Põhja-Eesti rannikul, sest ainult sealt ei saadetud inimesi Nõukogude okupatsiooni ajal ära. Ajalooliselt jäi Prangli soodsalt suuremate mereteede äärde, käidi tihti Soomes ja purjetati kaugemalegi. 
Prangli kabeli lugu on üks parimaid näiteid Eesti ja Soome tihedatest sidemetest. Raha kabeli ehitamiseks hakati annetuste abil koguma 1829. aastal. Kuna ehitamine oli kallis, siis pakkus Rammu mees Juhan Klamaspak, kelle naine Helene oli pärit Pirttisaarelt, et ta toob materjali Soomest. 1848. a tõidki Juhan ja tema naisevend Abraham Liljeberg talupojapurjekaga Pranglisse Soomes valmis raiutud kabeli, mis ümberehitatud kujul seisab saarel tänaseni.
Prangli naabersaar Aksi on aga ülioluline Eesti meresõiduajaloos – just seal valmis Eesti esimene mootorpaat ja hakati paatide ehitamisel kasutama karveelplangutust. Aksil elanud Aksbergide suguvõsa rajas väikesele saarele suure paadiehituskeskuse, kuhu kogu materjal tuli sisse vedada. 
Aksil, nagu ka Aegnal, paiknevad ajaloolastele peamurdmist valmistavad kivilabürindid. Sääraseid labürinte võib leida paljudelt Soome lahe saartelt, kuid keegi ei tea täpselt, miks või millal need rajati. Üks asub näiteks ka Soomes Mustaviiri saarel.
Pakri saared on ajalooliselt olnud rannarootslaste asuala. Juba esimestes ajalooürikutes mainitakse rootsi elanikkonda Pakri saartel. Saared on olnud tugevalt seotud Padise kloostriga, millel oli maid nii Eestis kui Soomes ja Rootsis. Erinevalt paljudest teistest saartest oli Pakri ühiskond küllaltki suletud ning saarte rannajoon pole sobilik suuremate purjekate randumiseks.
Põnevaid väikesaari on Eestis veelgi. Malusil oli 19. sajandil kõrts, kus käisid koos meresõitjad igast ilmakaarest, Rammu saare mehed olid nii ettevõtlikud, et viisid 1851. aastal nende randa jõudnud vaala korjuse Tallinna väljanäitusele ning teenisid hiigelvaranduse, väikesel Koipse saarel paiknes mitmeid talusid, Mohni all käisid Viinistu mehed kala püüdmas. Ühiseks nimetajaks nende kõigi puhul on aga, et Nõukogude okupatsiooni ajal katkes Põhja-Eesti väikesaarte elu ajalooline järjepidevus, elanikud pidid lahkuma ja saared jäid Nõukogude Liidu rangesse piiritsooni. Tänapäeval on paljud saared looduskaitse all ning elanikeks sageli vaid suvitajad.
Soome lõunaranniku saared
Soome lahe lõunarannik koosneb loendamatutest saarekestest. Nendest paljud on olnud otsesemalt või kaudsemalt Eestiga seotud.
Väikestele Soome rannikumere saartele kolis palju eestlasi, näiteks Eestiluotole, mis asub Helsingi läheduses. Lisaks ümberasujatele peatusid seal Eesti kalurid ning hülgekütid. Eesti rannarahvas kutsus saart Järvsaareks. Eestiluoto kõrval asuvalt Träsklandeti väikesaarelt oli Eestisse koguni elumajade palke viidud. Helsingi ja Porvoo vahelises saarekeste meres asub ka Pirttisaari, mille elanikud tegutsesid aktiivselt salakaubavedajatena.
Kotka lähedal paikneb väike Haapasaari. Kotkas asus suur sadam, mis oli tõmbekeskuseks kauplejatele ning noortele, kes soovisid laevadele teenima minna. Haapasaari oli loomulik peatuspaik enne Kotkasse minekut. Saarel peatusid veel need eestlased, kes olid teel Sibbosse või mujale sinnakanti kalastama, sest ka seal elas palju eestlasi. Nad asusid tavaliselt kalastusmajadesse või läksid taludesse sulasteks-tüdrukuteks. Pisikese Mustaviiri saare lõunapoolsetel Reiskeri ja Askeri laidudel olevat tänaseni säilinud kümneid eestlaste kalamajade ja ahjude varemeid ning purjetustähiseid.
Soome välissaared
Ajalooliselt on endised Soome välissaared käinud Eestiga isegi tihedamalt läbi kui oma emamaaga, kuigi elanikkond oli ikkagi valdavalt soomekeelne. Nende rahvariided meenutasid eestlaste omi, toidupoolist käidi vahetamas Virumaa randades ning saartel oli suur kaubalaevastik. Palju veeti ka salakaupa.
Suursaart ehk Hoglandi on nimetatud Soome lahe pärliks ja see on välissaartest suurim. Sealne kaunis loodus on inspireerinud mitmeid kunstnikke. Enne teist maailmasõda oli saar populaarne suvituspaik. 1926. aastal käis seal ka Eesti kunstnik Günther Reindorff. Suursaarel valminud visandid said hiljem aluseks „Eesti rahva ennemuistsete juttude“ illustratsioonidele ja Reindorffi tähtteosele „Sibeliuse Finlandia“.
Lavansaari oli Soome välissaartest suuruselt teine. Lavansaarlased olid rohkem seotud Eesti mandrirahvaga kui Soomega, sest retki Virumaale tehti tihedamini kui Soome maismaale. Tänu heale asukohale tegeleti palju kaubavahetusega ja saarel oli suur väikepurjekatest kaubalaevastik.
Suur ja Väike Tütarsaar paiknevad Soome lahe idaosas Suursaarest lõunas. Saareelanikud said suurema osa sissetulekust kalapüügist ning kala veeti Ida-Eestisse müügiks. Kui 1930ndatel sõbrakaubandust Eesti ja Soome randlaste vahel maksuseadustega piirati, siis säilitasid tütarsaarlased õiguse virulastega maksuvabalt kaubelda. Tegeleti ka salakaubaveoga.
Seiskari on endistest Soome välissaartest Venemaale kõige lähemal. Ajalooliselt jäi see kaubateele, mis viis kunagiste ingerlaste aladele. Saare esmamainimine ürikutes on seotud Eestiga, sest 1395. a peatusid seal T
allinnast pärit kaupmehed, kes olid teel Retusaarele (praegune Kronstadt) kauplema. Seiskaril oli ka omaette must koeratõug, keda kasutati hülgeküttimisel.
Teise maailmasõja ajal läksid välissaared Nõukogude Liidu koosseisu. Tänapäeval saartel enam elanikke pole, seal on sõjaväebaasid ning nendele minek on piiritsooni tõttu keelatud.
Näitus, mis läks rändama
Näituse Piirideta meri avasime esmakordselt 2016. aastal Rannarahva Muuseumis. 2017. aastal valmis sellest rändnäituse versioon, mille avamine oli Käsmus Viru Folgi raames ja, mis sellest saadik liigub ringi mööda Soomet.
Näitusel olevad fotod pärinevad SA Rannarahva Muuseumi, Eesti Kunstimuuseumi, SA Virumaa Muuseumid, Eesti Meremuuseumi ja www.luovutettukarjala.fi kogudest.
Näituse kuraatorid on Maivi Kärginen-Kivi ja Külvi Kuusk Rannarahva Muuseumist.
Täname Soome Suursaatkonda ja kõiki oma koostööpartnereid nii Soomes kui Eestis, kes on aidanud sellel näitusel teoks saada ning ringi rännata.
