Kirovi nimi oli omal ajal populaarne ja paljudel tihti suus. Seda eelkõige kohaliku kuulsa kalurikolhoosi tõttu. Kust see nimi üldse pärineb? Tuhandeid aastaid ja kilomeetreid jälgi ajades võib jõuda Pärsia lahe kallastele.
Kunagi oli Pärsia suhteliselt väike mereäärne riik. Kaks ja pool tuhat aastat tagasi juhtus selle riigi etteotsa aga väga osav poliitik ja sõjamees Kyros II. Tema vallutas järgemööda naaberriigid Meedia ja Lüüdia ning tagatipuks ka kuulsa Babüloonia. Selles riigis oli eelnevate keeruliste ajaloosündmuste tõttu parajasti vangis suur hulk, eelkõige tähtsamaid, juute. Teame seda olukorda piibli järgi kui Paabeli vangipõli. Kyros vabastas nad lahkelt ja lubas kodumaale naasta. Juutide pealinn Jeruusalemm, mis oli enne samuti babüloonlaste poolt vallutatud, sattus nüüd samuti Kyrose võimu alla. Seal olid babüloonlased maha lõhkunud püha Saalomoni templi ja juudid olid jäetud ilma keskse kultusekohata. Kyros II lubas neil nüüd rajada uue templi (see hävitati hiljem roomlaste poolt). Sellise meelepärase tegevuse eest sattus Kyrose nimi positiivse tegelasena juutide koostatud Vanasse Testamenti.
Piiblis nimetatud nimed sobisid kristlastele kenasti eesnimedeks. Ka Kyrose nimi sai niimoodi oma kalendaarse nimepäeva. Seetõttu sattus ta ka erinevatesse trükitud kalendritesse.
Ajakirjanik Sergei Kostrikov
Üks kalender oli 1910. aastal Vladikavkazis tegutseva ajakirja Terek toimetuses. Sinna toimetusse sattus omakorda hiljuti vangist vabanenud alpinismihuviline revolutsiooniline ajakirjanik Sergei Kostrikov. Temal oli parajasti vaja uut varjunime. Nagu teame meiegi kirjandusklassikast, oli sel ajal head nime raske leida. Revolutsioonilised ajakirjanikud ei vaadanud siiski nime õunte pealt, vaid kasutasid teist meetodit – lehitseti kalendrit, et saada abi nimepäevadest. Sealt vaataski vastu nimi Kir, mis on venekeelne tõlgendus nimest Kyros. Nimi meeldis Kostrikovile kohe ja et saada eesnimest korralik perekonnanimi, lisati perenimele sobiv liide –ov ja saadigi nimi Kirov.
Parteitegelase Sergei Mironovitš Kirovi kurb saatus
Peale revolutsiooni läks Sergei Kirovil kenasti. Ta tundus omasuguste seas päris tore mees ja teda armastasid nii rahvamassid kui ka kaasvõitlejad eesotsas Jossif Staliniga. Kogemata tõusis tema populaarsus nii suureks, et partei kongressil 1934. aasta alguses sai ta keskkomitee valimisel kõige rohkem hääli – rohkem kui Stalin. Suure tõenäosusega just seetõttu tulistas veidi aja pärast üks küllaltki ebastabiilne tegelane tollase Leningradi parteibossi Kirovi koridoris selja tagant surnuks. Stalinile oli tema sõbra tapmine avalikkuse mõttes suureks hoobiks ja algas „vandenõulaste“ väljaselgitamine. Sõber Kirovi kurb saatus tundub paljudele uurijatele liiga soodne Stalinile, et olla juhus või kokkusattumus. Viide sellele, et Stalin oli siiski väga solvunud kongressi hääletusel teda tabanud ebaedu tõttu, oli see, et juba mõne aasta pärast oli nimetatud keskkomitee liikmetest valdav enamus, 98 inimest, hukatud. Veidi aja pärast tabas sama saatus ka enamust kongressi saadikutest ja hiljem laienes repressioonide hulk üle riigi miljonite ohvritega. Kirovist sai aga postuumselt küllaltki tähtis positiivne kangelane, kelle järgi nimetati linnu, tehaseid ja ka muid töökollektiive.
Viimsi kalurid nimehädas
Stalin ise oli veel parima tervise juures kui seitsekümmend aastat tagasi tulid Viimsi koolimajja (praegune Rannarahva muuseum) kokku nelja kohaliku väikese kalurikolhoosi liikmed eesmärgiga asutada ühine kolhoos. Üheks otsustamist nõudvaks punktiks oli ka uuele kolhoosile nime panek. Koosoleku protokolli järgi tegi tulevane kolhoosi esimees ettepaneku nimetada majand Sergei Mironovitš Kirovi nimega. Seejärel tegi etteaste kohalik mees Valter Tomingas, kes pani ette nimetada kolhoos hoopiski nimega „Põhja Kalur“. Omakorda võtsid sõna linnast saabunud parteibossid, kes toetasid Kirovi nime. Hääletusel võitiski Kirovi nimi.
Siiski tekib protokolli lugemisel kahtlusi. Häälte arvud ei lähe kuidagi kokku koosolekul osalejate arvuga. Sama ebakõla paistis silma juba 80-ndatel ka muuseumi tolleaegsele juhile Peeter Ugandile, kellel õnnestus saada ühe osaleja (mõistetavalt) anonüümne mälestus. Selle järgi esimesel hääletusel oli siiski võitnud Põhja Kaluri nimi. Seejärel olid parteimehed küllaltki ähvardavad kõned pidanud ja otsustati teha uus hääletus. Enamus osalejaid ei jätnud jonni ja läksid hoopiski koosolekult välja. Siis oligi teisel hääletusel Kirovi nimi parimaks hääletatud. Isegi siis oli veel julgeid, kes Põhja Kaluri poolt hääletasid. Igal juhul oli Valter Tominga ettepanek ja kalurite vaikiv protest sellel ohtlikul ajal küllaltki kangelaslik – oli ju alles aasta tagasi toimunud küüditamine. Koosoleku protokoll on aga ilmselt “tuunitud”.
Nii jõudiski kuulsa Pärsia kuninga nimi erinevate keerdkäikudega külma Läänemere äärde. Viimsi „üleliiduliselt“ kuulsaks brandiks. Kyrose nime algse tähenduse üle pole uurijad ühel nõul. Ühe verisooni järgi tähendab see päikest. Eks oli Kirovi Kalurikolhoos omamoodi väike päikeselaik nõukogude hallis maastikus. Nimemaagia?
Janek Šafranovski
